JUHTKIRI: Eestlane eestlase kallal
Sest korralageduse tekitavad eestlased ise. Eelneva viimase aja üheks eredamaks näiteks, kuidas sisepoliitika viiakse välismaale, pärineb lõppevast nädalast, mil Keskerakonna noored rääkisid Vilniuses toimunud Põhjamaade Nõukogu seminaril, et Eesti edulugu on müüt ja tegelikult on meie riigist saanud üks suur ja tõsine sotsiaalne probleem. Võõrale kõlab hirmutavalt, sest samasuguste sõnadega kirjeldatakse Aafrikat.
Delfi hoidub siin seisukohast, kas elame sotsiaalse pommi otsas või mitte. Seis on raske, aga on näha, et seda ravitakse nii sotsiaalsete töökohtade kui ettevõtluskliima parandamisega. Rääkimata eurost. Väidetavalt on paar suurt investorit juba ukse taga, et siin ettevõtteid rajada. Tõehetk on paari aasta pärast.
Hea, aga nähtavasti mitte poliitiline tava, näeb ette, kus ja kuidas koduseid probleeme lahendada. Kodus majanduspoliitilist diskussiooni ei toimu. Käib lõputu sõimamine ja partnerite plaanide mahategemine. Seda kõike elu parandamise loosungi all. Ühist seisukohta ja mõistuse häält isegi ei otsita. Poliitika suunab inimesi, mitte inimesed poliitikat.
Eestil on viimased aastad sisepoliitilise maine mõttes läinud eriliselt halvasti. Pärast pronksöid ei pea Venemaa (ja teiste riikide) provokaatorid enam Eestis palju vaeva nägema. Ühiskond tõmmati pooleks, tõusis leek, millele oleme hiljem ise vaid õli juurde valanud. Kesknoorte poolt Leedus öeldu vaid kinnitab seda.
Kui aastaid tagasi tehti mainekujunduskampaania „Welcome to Estonia“, siis räägiti, et esmalt peaksime kodumaal asjad korda saama ja siis välismaale end müüma minema. Võimalik, et kodus polegi kunagi võimalik asju korda saada. Leerid, minevikutülid, huvid ja seisukohad jäävad alati konkurentidega ristuma. Midagi muutub uue põlvkonna sirgudes, aga tõenäoliselt vähe.
Delfi leiab, et Eesti on väike riik ja me peaksime käituma targalt. Me peaks enne mõtlema ja siis alles ütlema. Kitsa huvi peaks vahetama suuremate väärtuste vastu. Kui tahame madistada, siis teeme seda kodus ja targalt.
