Lätist kirjutamise põhjus on eelmisel reedel president Andris Berzinši välja käidud idee, et kolm Balti riiki võiksid kunagi rajada ühisarmee. Põhimõtteliselt pole üleskutse koostööks midagi uut, sest aastatel 1994-2002 tegutses kolme riigi ühine rahuvalveüksus Baltpat.

Tulles koostööplaaniga tänapäeva, tasub pilk heita numbritele. Nii rahuaja kui ka sõjaaja isikkoosseisu puhul on Eestil laias laastus välja panna peaaegu kaks korda rohkem mehi. Ka kaitseväe eelarve on meil suures plaanis ligi kaks korda suurem.

Aga kaitsevägi ei tähenda vaid inimesi ja raha - pildile tuleb lisada ka relvastus. Erinevalt Eestist pole lätlastel soomukeid ning käsirelvad on neil mõeldud peamiselt välisoperatsioonidel kasutamiseks. Nii aga saabki selgemaks lõunanaabrite mahajäämus ning motivatsioon kolme naabri ühise kaitseväe loomiseks.

Nagu alati ja kõikjal, seisavad asjad raha taga. Arengud Eesti kaitseväes on saanud võimalikuks tänu sellele, et me täidame NATO soovitust ning kulutame kaitsevõimele 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Lätlased üritavad selleni jõuda alles aastaks 2020.

Läti president nägi ühise kaitseväe loomise eeldusena koostööd. Juba praegu on olemas Balti Kaitsekolledž, mis koolitab Tartus kolme Balti riigi ohvitsere, lisaks õhuseiresüsteem BALTNET ja miinitõrjeeskaader BALTRON.

Kuna Läti kaitsevägi on keskendunud välisoperatsioonidele, on riigi territooriumi kaitsmine jäänud vabatahtlike õlgadele. Sisuliselt tähendab see, et eestlased peavad Eesti julgeoleku puhul muretsema ka oma lõunanaabrite julgeoleku pärast. Ja sama hästi võiks selle siis juba kohe ühisteks relvajõududeks ümber nimetada...