Enesetapp aga, nagu tabavalt märkis Delfi kolumnist Vilja Kiisler oma eilses arvamusloos, viib Eestis n-ö surnuaia taha. Sa võid küll saada sõjaväelised austusavaldused, aga sa ei saa avalikke kaastundeavaldusi perele, mälestusteraamatut või muud riigipoolset reaktsiooni. Tänaseks on ainuke ametlik kaastundeavaldus saabunud USA saatkonnalt.

Viimane pole sugugi juhus. USA-l on pikaaegsed kogemused missioonidel viibinud sõdurite rehabilitatsiooniga – nii vaimse kui füüsilisega. Sõjanduslik suurriik teab tänaseks ka väga hästi, et alati rehabilitatsioon ei õnnestu. Uued proteesid ei taga automaatselt tasakaalus meelt ning tulevikuusku. Teinekord juhtub, et kannatused muutuvad väljakannatamatuteks. Tulemuseks on Viirmaa juhtumi sarnane tragöödia.

Endalt elu võtnud sõjaväelase puhul on riik alati silmitsi küsimusega, kuidas reageerida. USA andis oma vastuse Eestile läbi suursaadik Michael C. Polti üleeilse kaastundeavalduse, kus ka öeldud, et „sõja tagajärgedega tuleb tegeleda nii lahinguväljal kui ka pärast seda.“ Eesti on vastanud küsimusele läbi tähendusrikka avaliku vaikuse.

Viirmaa juhtum ja riiklik reaktsioon (õigemini selle puudumine) osutavad, et Eesti riik viib praktikas ellu terves ühiskonnas laialt levinud suhtumist - armastus kuulub edukatele. „Uued jalad alla ja missioonile tagasi“ -ellusuhtumisega sõjaväelane on Afganistani missioonile kuvandi loomisel rohkem kui teretulnud, eluga ummikusse jooksnud mees aga peidetakse diskreetsuseks maskeeritud piinlikustundega.

Oluline on tähele panna, et USA suhtumine „ka enesetapja on inimene“ osutab peale kõige muu ka riigi valmidust tunnistada just nimelt oma, ja mitte sõduri vastutust piiritaguse sõjaretke eest. Leinates avalikult ka oma käe läbi siit ilmast lahkunuid möönab riik, et meie tegime otsuse, meie nad sinna saatsime – ning et meie oleme valmis seisma silmitsi selle otsuse kõikide tagajärgedega.

Ka siis, kui need kaitseväe värbamisplakatite klantspiltidega kokku ei sobi.