JUHTKIRI: Eesti poliitikutele tuleb süstida tubli annus euroskeptilisust
Soomlased nõuavad Hispaania pankade aitamiseks lisatagatisi. Aga sama juhtus ka siis, kui eelmisel suvel oli vaja abistada Kreekat. Muidugi pole soomlased oma ettevaatlikkuses üksi. Näiteks Suurbritannia on läbi ühenduse ajaloo olnud euroopastumise osas pigem äraootaval seisukohal ning nende peaministri öeldut arvestades ei ole meelemuutust oodata.
Kuid tegelikult on eelnev järjekordne näide sellest, kuidas põrkuvad Euroopa Liidu ning liikmesriikide huvid. Aga see on ka näide sellest, kuidas põimuvad liikmete välis- ja sisepoliitika – kas valija usaldab oma raha poliitikute kätte, kes usaldavad selle raha ühe kauge riigi valijaid rahuldada üritavate poliitikute kätte?
Oma raha teistele usaldamise kõnekaim näide on aga ESM. Delfi korraldatud Euroopa Liidu teemalisel debatil leidis jurist Järvi Kotkas, et Eestil on piisavalt mehhanisme, et täbarast olukorrast välja tulla. Talle oponeeris Rahandusministeeriumi esindaja Kadri Siibak, kes leidis, et Eesti võiks siiski ESMi liige olla.
Aga vaadakem ajas tagasi. 2009. aastal oli Eesti riigi rahakott tühi ja tuli võtta laenu. Laenu oleks võinud saada mõnelt kohalikult suurpangalt, mõnelt välismaiselt pangalt, Euroopa Investeerimispangalt, Euroopa Keskpangalt, IMFilt – on meil veel lisaks ESMi vaja?
Kuna Eesti on nii väike, siis kataks meie eelarveaugu ära laenuraha. Kriisi kõige tumedamatel öödel pidi Läti pöörduma IMFi poole. Kas nad keeldusid, sest lätlased polnud eurotsoonis või mõne miljardilise liikmemaksuga klubi liikmed? Ei. Läti riik pankrotti ei läinud ja täna tuuakse neid hoopis kogu maailmale eeskujuks.
Kui juba lätlastest juttu teha, siis tasub meenutada ka seda, et lõunanaabrite majandus kasvas aasta esimeses kvartalis 6,9%, meil aga vaid 3,6%. Väga tõenäoline, et aasta jooksul see kasv väheneb. Kiratsev majanduskasv tähendab omakorda seda, et inimeste reaalpalgad ei kasva. Aga hinnad?
Kuna elame üsna tagasihoidlike võimetega riigis (siinkohal on erandiks mõõdutundetu ühislaulmine kord viie aasta jooksul), mis saaks hakkama ka olemasolevate Euroopa majanduslike tagatistega, siis tuleb austet poliitikutelt küsida kahte asja.
Esiteks – kas ei oleks ehk mõttekas soomlaste eeskujul tiba bitch-ida (Eesti osa Hispaania pankade aitamises on suurusjärgus 200 miljonit eurot) ning kas või sisepoliitiliselt natukene profiiti lõigata mõttega, et ega me nüüd väga hea meelega hädalistele raha ei anna, aga no kui te ilusti küsite, siis...
Teine asi on see, et ehk saaksime me tõesti ilma ESMita hakkama? Juhul, kui järgmine valitsus ei koosne vertikaalidiootidest ja kogu Euroopa rahandus kokku ei varise, ei tohiks ju midagi hullu juhtuda. Aga kas meil on sellisel juhul mõtet maksta 1,302 miljardit eurot mingisse fondi, mille abi meil tõenäoliselt vaja ei lähe?
Oxfordi ülikooli professor Timothy Garton Ash on öelnud, et Euroopat seni koos hoidnud sõjakogemus, hirm NSVLi ees ja sakslaste vajadus pärast Teist maailmasõda Euroopat ühendada, on maha käinud. Tema mõtet edasi arendades võiks ju eeldada, et Euroopa Liit saab edasi minna vaid föderaliseerumise teed mööda. Aga selleks puudu poliitiline huvi. Seega...
ESMi puhul räägitakse solidaarsusest. Mis on igati tore. Aga olukorras, kus Euroopa klaasfassaadil on lugematud praod, rääkimata ära kukkunud tükkidest, ei aita solidaarsuse kleeplint või aukude rahapaberiga täis toppimine.
Nii seisamegi mitme tee ristis. Üks tee on varustatud sildiga ESM ja seda mööda vantsimine maksab 1,302 miljardit eurot. Teine tee on ilma ESMita, aga sellest hoolimata turvavad meid endiselt IMF, EFSF ja loendamatu arv panku.
Millise tee valid?
Aga millise tee valid siis, kui tead, et Eestis on üle 60 000 vaesusest puudutatud lapse ja palgatasemelt oleme Euroopas viimaste seas?
