Info, mis Liibanonist meieni kandus, oli vastuoluline ning lünklik. Ilmselt ei võta sealne meedia faktide kontrollimist nii tõsiselt kui siinses kultuuriruumis kombeks. Nii lugesimegi vahepeal, et eestlaste röövijatel ollakse pea et kannul, siis jälle, et on alles saadud informatsioon rühmituse kohta, mis võib-olla eestlased kaubikutega minema viis jne.

Delfi loodab, et Liibanoni julgeolekujõud osutavad ajakirjandusest suuremat professionaalsust ning et eestlastest ränduritega kõik kenasti korda saab.

Igatahes on tänane, või tegelikult kogu viimaste nädalate Eesti uudispilt siinsete tavade kohta harjumatult välisuudiste keskne olnud. Nii mõnigi Eesti meediatarbija ongi õppinud Jaapani, Liibüa või Liibanoni ajaloo ning tänapäeva kohta rohkem kui võib-olla kogu eelnenud elu jooksul kokku.

See on hea, sest seni on Eesti ja eestlased meenutanud oma huvide ja meediapildi poolest Kääbiklat J.R.R. Tolkieni teostest: on elatud omaette oma väikesel maal, tähtsustatud kohalikke väikesi tegemisi ja kujutatud ette, et suure maailma asjad nendesse väga ei puutu.

Sellisel lähenemisel on oma head ja halvad küljed. Teatud lihtsuse ning maaläheduse säilitamine elulaadina on pigem teretulnud, nagu ka mainitud teostes lõpuks selgub. Samas ei ole pea täiesti põõsassse peitmine kuigi tark otsus, eriti nüüd, mil me Euroopa Liidu ja NATO liikmena ülejäänud maailma jaoks tahes-tahtmata Euroopa ning Põhja-Atlandi Lepingu Organisastsiooni liikmesriigi elanikke esindame.

Oleks väga teretulnud, kui huvi ja tähelepanu koondumine sellele, mis mujal maailmas toimub, ei kaoks pärast Eesti ratturite vabanemist Liibanonis. Me ei ela isolatsioonis ning maailm meenutab üha enam kas just globaalset küla (nagu mingil hetkel optimistlikult usuti), aga maakonda vähemalt. Meie jaoks tähendab see vajadust silmad lahti hoida. Sest teinekord tähendab väiksem maailm suuremaid ohte.