Pärast NATO ja ELiga liitumist ning euro kasutusele võtmist on esitatud mitmeid uusi eesmärke, mille poole Eesti peaks püüdlema. Küll on läbi käinud elatustaseme tõus või keele ja kultuuri säilitamine. Ent ehk on aeg suunata pilgud tankiturviselt hoopis pehmele jõule?

Pehmeks jõuks võib lugeda keelt ja kultuuri, poliitilist süsteemi, elustiili. Pehme jõu tulemusel seadsime 90ndatel sammud just nimelt Euroopa poole. Aga kuidas sai see võimalikuks?

Vaadakem hetkeks ajalukku. Mäletame ju Soome televisiooni või erinevaid raudse eesriide tagant kõlanud raadiojaamu – neid võiks ju nimetada pehme jõu instrumentideks. Muide, kogu asi sai alguse 1955. aastal, kui Tallinnasse saatejaama püstitades üritati mõjutada soomlasi, aga paraku ei jäänud nad nõukogude idülli uskuma. Veelgi hullem - kaks aastat hiljem hakkas oma kapitalistlikke kombitsaid Eestisse ajama Soome televisioon...

Aga meedialainel võib ka jätkata – mõelgem USA filmidele või toodetele ja elustiilile! Või meenutagem seda, et saksa keelt ja kultuuri esindavad üle maailma Goethe instituudid. Eesmärgid on selged: „...edendada saksa keelt, tegeleda rahvusvahelise kultuurialase koostööga ning vahendada informatsiooni Saksamaa kultuuri-, ühiskonna- ja poliitikaelust.“ Hiina keelt ja kultuuri levitavad üle maailma 360 Konfutsiuse Instituuti, inglise keele ja kultuuri eest hoolitsevad Briti Nõukogud...

Loomulikult on selge, et me ei suuda selliste jõududega konkureerida. Nii võime esialgu rahul olla sellega, et Eesti pehme jõu (elukorraldus, poliitiline süsteem) tulemusena kolib Venemaalt Eestisse rohkem inimesi, kui meilt sinna läheb...

Niisiis ei saa me Eesti riigi atraktiivsuse valguses kuidagi ümber elatustaseme tõusust või üldisest heaolust. Ent tähelepanuta ei tasu jätta ka diplomaatiat, kus oleme küberkaitse keskuse näol saavutanud märkimisväärse võidu. Jääb üle vaid loota, et me suudame ka edaspidi piiratud võimaluste aga hea ideega häid tulemusi saavutada, kuid selleks peaks riik pehme jõu jaoks ka rohkem võimalusi leidma.