JUHTKIRI: Eesti on julgeoleku poolest heaoluriik
Pronksiöö või Herman Simmi taolisi kuumi juhtumeid see ei sisalda. Toimekas, kuid rahulik — nii iseloomustas läinud aastat ka kapo komissar Martin Arpo.
Kodused äärmuslased on omavahel tülis, Venemaa küll luurab, aga Eesti luurab vastu, rahvusvaheline terrorism on Eesti puutumata jätnud. Kostab sedamoodi, et me oleme saavutanud kui mitte sotsiaalse, siis vahemalt julgeolekualase heaoluriigi staatuse.
Samas on kapo aastaraamatus senisest laiema teemana esitletud Eesti majandusele suunatud luuretegevust. Ühest küljest lubavad pisut rahulikumad ajad kapol sellega tõsisemalt tegeleda, teisalt lisanduvad majanduslanguse ajal püüdlused võõra äri pealt ilma tootearengukuludeta kasu lõigata. Kapo märgib majandusspioonide huviobjektina eraldi ära Ida-Virumaa põlevkivitööstuse.
Kadunud ei ole ka üks meie ühiskonna vähkkasvajatest - korruptsioon. Seda ei esine ainult palju tähelepanu pälvinud kohalikes omavalitsustes, vaid ka paljudes teistes avaliku sektori üksustest, ministeeriumitest korrakaitseorganiteni. Kapo märgibki õigustatult, et korruptsioon õiguskaitses on korruptsiooni liikidest kõige hullem. See õõnestab kodanike usku oma riiki ning nendesse, kes teda kaitsma on seatud.
Mida siis teha, et Eesti säiliks samasuguse, keskmisest turvalisema riigina, kus äärmuslased tänaval ei märatse ning pommid ei plahvata? Oht nii ühe kui teise jaoks on pidevalt olemas, rõhutab kapo.
Eks see sõltu ikka lõppude lõpuks meist, Eesti kodanikest. Kui me end lõhki ei laena, kasiinos mänguvõlga ei tekita ning edevusest või saamahimust igasuguste kahtlaste afääridega kaasa ei lähe, on ka meie riik turvalisem. Julgeoleku seisukohalt on tõesti nii, et riik - see oleme meie.
