JUHTKIRI: Eesti ärpleb Venemaaga, aga rusikas taskus on nõrk

 (175)
JUHTKIRI: Eesti ärpleb Venemaaga, aga rusikas taskus on nõrk
AFP/Scanpix

Venemaa uue suursaadiku eilsed väljaütlemised ei üllatanud eriti. Kui mitte arvestada ettepanekut uue, akadeemilise ajalookomisjoni moodustamise kohta. Küll aga olid samal ajal väga kõnekad kaks visiiti.

Suursaadik Juri Merzljakovi mure vene keele positsiooni pärast Eestis võib ju osal eestlastest harja punaseks ajada, aga olgem ausad - mida muud üks suursaadik väljakujunenud olukorras ikka öelda võib. Nagu Merzljakov ise samuti tagalt märkis: "Uus saadik ei tähenda automaatselt riikide vaheliste suhete muutumist."

Palju rohkem kui ajakirjandusele esinenud diplomaat räägib Eesti-Vene suhete seisust hoopis Eesti ja Soome riigijuhtide viimaste päevade päevakava.

Meie Andrus Ansip on Soomes. Arutab sealse peaministri Mari Kiviniemiga prioriteete, innovatsiooni ja energeetikat. Avab möödaminnes Põhja-Soomes Vaasas aukonsulaadi.

Soomes on ka peaminister Kiviniemi, kuna Ansip on seal. Ei saa ju ise kodunt lahkuda ja külalist residentsi räästa alla külmetama jätta. See-eest aga pühkis päris mitmeks päevaks Soome tolmu jalgadelt president Tarja Halonen. Kus tema on? Õige - Venemaal.

Kohtub peaminister Vladimir Putiniga (kusjuures Halonenist hakkab moodustuma Euroopa liidu mõõtkavas üks olulisemaid Putini vestluspartnereid). Aitab oma ärimeestel Venemaal äri edendada (varsti on pea igas Venemaa linnakeses Soome ettevõte püsti). Vahendab sekka ka EL-i viisavabaduskõnelusi - kusjuures mitte ainult järeleandmisi tehes, vaid ka seistes väliskodanike õiguste eest Venemaal.

Taas kord väljendub suurepäraselt see, kui erinevad on Eesti ja Soome suhted Venemaaga. Meie peaminister pole Venemaal käinud teab mis ajast, presidentki ainult kutse korras Punasel väljakul sealset sõjalist võimsust imetlemas ja Suure Isamaalise sõja (sic!) lõppu tähistamas. Soomlased kohtuvad Vene liidritega, viivad nood sauna või suusatama, kalale või ujuma - ja räägivad asjad selgeks.

Samal ajal ei saa kindlasti ette heita seda, et Soome poleks valmis võimaliku kallaletungi korral end kaitsma. Soomlased räägivad läbi, aga samas teevad vabal ajal ka trenni. Oma 350 000 -mehelise sõja aja armee, arvestatavate tankivägede ja kümnete lahinghävitajatega on Soome näide sellest, et Talve- ja Jätkusõjast on õpitud.

Meie? Tülis olla oskame me küll, kuid kas meil on peale valitsusjuhtide evakueerimise võimekuse rohkem reaalset kaitsevõimet kui 1939. aasta sügisel? Julgeme kahelda.