JUHTKIRI: Buumi õpetus - vaja on säästvat arengut
Värsked uudised osutavad ilmekalt, et “põhjamaiselt kvaliteetsete elukeskkondadena” omal ajal reklaamitud linnalähedased uusasumid on tegelikult käkikeeramise musternäidised. Paljud neist peaksid leidma koha õpikus pealkirjaga “Kuidas mitte arendada kinnisvara ja teha planeeringuid”.
Buumi vead ei peitud ainult kiires ehitustempos ning odavates materjalides. Ülikiire kasvuga kaasnes ka terve rida strukturaalseid möödalaskmisi, mis annavad endast märku tunduvalt pikema aja peale kui kehvalt paigutatud katus või olematu hüdroisolatsioon.
Peetri küla ja tänaseks ka näiteks Lagedi värskete elamupiirkondade (kindlasti on samasuguseid “Eesti Veneetsiaid” mujalgi) uputustes on süüdi ennekõike arendajad, kes on jätnud töö poolikuks. Rajamata on jäänud olulised äravoolumehhanismid, mille puudumine annab tunda tänavuse sarnastel kevadetel.
Samas aga osutab Harku valla üha kroonilisemaks muutuv ning lapsevanemaid tuhandetesse kroonidesse ulatuvate lisakohustustega koormav lasteaiakohtade põud, et süüst pole puhtad ka kohalikud omavalitsused. Vallaisad nii Harkus kui mujalgi oleks pidanud enne planeeringutele tinnitustemplite tagumist hoolega kaaluma, kas omavalitsuse jõud ikka käib üle plahvatuslikult kasvava elanikkonna eest hoolitsemisest.
Tagantjärgi võib öelda, et kõiki buumi osapooli — panku, arendajaid, omavalitsusi — tõukas tagant rahaahnus. Pangad tahtsid kaugetele omanikele Euroopa ilusaimaid kasvunumbreid näidata, arendajad odavalt ehitatu kallilt maha müüa ning omavalitsused ei näinud paisuvas elanikkonnas muud kui kasvavat maksutulu.
Seda enam on Eestil põhjust euroga sillutatud tulevikus üha enam tähelepanu pöörata sõnapaarile, millesse siiani nii tihti pilkega on suhtutud — säästev areng. See on palju enamat, kui mõni üksik kilekotikampaania. See on tasakaal vajaduste ja võimaluste vahel. Miski, millest buumi aegu väga vajaka jäi.
