Osama bin Ladeni tabamine või tapmine oli midagi, mida ameeriklased olid tahes-tahtmata sunnitud tegema. Surmaotsuse langetas bin Laden oma püha sõjaga USA ja “selle käsilaste” vastu juba tükk aega enne 2001. aasta septembri rünnakut Maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide vastu. Kaksiktornide varisemine põrmu koos tuhandete inimestega oli lihtsalt oma filigraanses jõhkruses punkt “i” peal.

Bin Ladenil õnnestus maailma efektiivseimate militaar- ja luurevõimalustega USA-d ninapidi vedada kümme pikka aastat. Kuigi tema asukoha ja käekäigu suhtes liikus üleilmselt palju lugusid, üks uskumatum kui teine, tõestas bin Ladeni surmaga lõppenud operatsioon, et ta tegi täpselt seda, mida parimad luureeksperdid kõige tõenäolisemaks pidasid — elas lihtsat elu Pakistani raskesti ligipääsetavates mägedes.

Nende kümne aasta jooksul jõudis aga rahvusvaheline terrorism tugevalt muutuda. Iisraeli-Palestiina konflikt ei ole varasemast sugugi lähemal rahule, vastupidi, vahepeal peetud Gaza sõda tootis uusi Iisraelis, USA-s ja läänes laiemalt pettunud vihaseid noori muslimeid. Iraagi ja Afganistani sõjad, korratus Somaalias ning mitmes teises Aafrika riigis, radikaalsete jutlustajate tegevus lääneriikide muslimite hulgas — kõik see on islamiusku terrorismi ettekäändeks toovatele rühmitustele õli tulle valanud.

Osama bin Laden on vana ja väsinud mees, kes on kaksiktornide hävingust kulunud kümne aasta jooksul üha enam taandunud operatiivjuhi seisusest sümboliks. Operatsioone plaanivad ja viivad ellu hoopis teised, nooremad mehed ja nende võrgustikud. Mehed, kelle jaoks Osama bin Laden oli vaimustav eeskuju ning tema tapmine õigustab nende arvates üha uute “uskmatute” tapmist.

Siit, Euroopa talupojamõistusega varustatud riigist, on raske koos New Yorgi ja Washingtoni elanikega kaasa juubeldada. Me mõistame nende kättemaksuhimu rahuldumist, kuid kõrvaltvaatajatena näeme me selgemalt. Osama bin Ladeni surm ei lõpetanud rahvusvahelist terrorismi, vaid võib sellele uue, varasemast vihasema käigu anda.