JUHTKIRI: Arsti dilemma – patriotism või palk?
Eesti arsti keskmine brutokuupalk oli möödunud aastal 1700 eurot, õel või ämmaemandal 870 eurot ja hooldustöötajal umbes 500 eurot. Nad kõik on saanud hariduse Eestis ja arvestades arstiõppe pikkust ning sellest tulenevalt ka suurt hinda, on kulunud märkimisväärsel hulgal meie kõigi ühist raha, et tagada arstiabi piisav kvaliteet ja kvantiteet. Aga nagu näitavad viimased arengud Tartus, ei pruugi see siiski piisavaks osutuda.
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, kuidas üks Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna palat tuli sulgeda, sest töötajad läksid kas välismaale, lapsehoolduspuhkusele või mõnda teise kliinikumi osakonda tööle. Sulgemise tulemus on see, et kui seni pidid kõige lihtsamate hädadega inimesed abi ootama kuni neli tundi (osakonnas kokkulepitud reegel), siis nüüd on see aeg veelgi pikem.
Lapsehoolduspuhkusele minemine on muidugi tore ja vajalik, kuid välismaale minemine on kahtlemata probleem. 2010. aastal soovisid välismaale tööle minemiseks vajalikke pabereid terviseametist rekordilised 201 õde ning ka see aasta tuleb ilmselt sarnane tulemus.
201 välismaale kippuva õe dilemma mõistmiseks tuleb aga võrrelda palku siin ja sealpool lahte. Terviseameti andmetel on õe keskmine tunnitasu Eestis 3,83 eurot, Soomes makstakse sama töö eest 14 eurot. Avaliku arutelu objektiks võiks aga siinkohal olla see, kas eesti inimesed saavad nõuda, et meditsiinitöötajad seaksid oma elatustasemest ettepoole patriotismi.
Paljud tippspetsialistid juba on Eestist välismaale suundunud. Kui me tahame, et meditsiinitöötajate lahkumise tempo ei muutuks ohtlikuks meditsiinisüsteemile, siis tulebki neile maksta sellist palka, mida ka rahvusvahelisel tööturul pakutakse. Alustada tuleb aga hooldustöötajate 500 eurostest palkadest, mis töö iseloomu arvestades on lihtsalt lubamatult kesised.
