JUHTKIRI: Aitab raha põletamisest Kreeka päikeses
Ajaleht Äripäev uuris avalikku arvamust pärast seda, kui välisminister Urmas Paet oli Soome majandusajalehele Kauppalehti väitnud, et Eestis on Kreeka abistamisele lai avalikkuse toetus. Nagu selgus, on rohkem kui pool vastanutest hoopis võlakriisis euroriikide aitamise vastu, raudselt poolt on aga ainult kaheksa protsenti uuringus osalenutest.
Eesti valitsus on eurotsooni kriisiriikide aitamisest rääkinud kui enesestmõistetavast käigust, millest isegi ei “viitsita rääkida” või mida peab “seletama nagu oma vanaemale”. Ansipi vanaema arusaamisvõimet ei oska me kommenteerida, kuid Eesti elanike enamust ei ole peaminister suutnud abistamise pooldajateks kallutada.
Vastupidi, tänaseks on lisaks Eesti elanikele skeptikuteks muutunud ka eurotsooni rahandusministrid, kes otsustasid lükata edasi 12 miljardi euro suuruse abilaenu andmise Kreekale. Raha saab riik kätte alles siis, kui on kindlalt otsustanud jätkata eelarve tasakaalustamiseks olulisi kärpeid.
Rahandusministrite otsus osutab, kui kõrini tervel Euroopal kreeklaste pillavast elulaadist ja enesehaletsusest on. Praegu Ateenas viibiva Eesti Päevalehe ajakirjaniku Raimo Poomi sõnul on sealmail raske kohata inimesi, kelle hinnangul on tekkinud finantskriis Kreeka enda süü ning kes Euroopa nõutud kärpeid vähegi mõistaksid.
Samas tegi Euroopa keskpanga nõukogu liige Lorenzo Bini Smaghi täna selgeks, millega Kreeka kokkuhoiukava nurjumine lõppeda võib: paari nädala pärast on terve riik pankrotis. See aga võib endaga kaasa tõmmata terve Euroopa või koguni maailma majanduse. Suur osa maailmast alles toibub eelmisest kriisist, nii et Kreeka pankroti korral laenuturgudel leviv paanika võib tärkava kasvu mustaks tuhaks põletada.
Eestis on eurotsoonist ja võlakriisis euroriikide abistamisest rääkides tihti korratud, et “me võtsime selle kohustuse juba Euroopa Liidu liitumislepinguga”. Tegelikult ei olnud eurotsooni liikmelisus kindlasti see teema, mida eestlasi omal ajal Euroopa Liidu pooldajateks meelitades rõhutati — pigem lubati ilusamaid mehi jms. Veel vähem räägiti toona kohustusest tõtata (laenu)miljarditega appi endast rikkamatele riikidele, mille võlakriisi ei osanud veel keegi ette näha.
