JUHTKIRI: Afganistani põgenikud tooks Eestisse uue vähemusprobleemi
Varasematel aastatel ei ole Eesti kuulunud varjupaigataotlejate lemmikmaade hulka. Mis siis, et oleme Euroopa liidus, meie sotsiaalsed garantiid on liidu viletsamate hulgas. Lisaks on tegemist nii kliima kui suhtumise poolest üsna ebasõbraliku riigiga.
Kestvalt halb olukord teatud Afganistani piirkondades ning Euroopa liidu reeglid on aga viinud selleni, et sealsed elanikud on valmis üha elatustaseme poolest üha kehvemates riikides jala maha panema ja varjupaika taotledes õnne proovima. Eelistatakse endiselt Norrat ja Inglismaad, kuid Euroopa liidus 25 000lt 35 00ni tõusnud Afganistani asüülitaotlejate hulk ei jäta mõjutamata ka meid.
Kuigi varjupaigataotlejate hulk on veel väike, on tegemist tähelepanuväärse trendiga. Kui Afganistanist pärit eestimaalase kandidaatide hulk jätkab praeguse eeskujul kasvu geomeetrilise jadana, on Eestis viie aasta pärast poole tuhande liikmega Afganistani põgenike kogukond. Keskmisest suurema sündivusega kusjuures.
Selline väljavaade on mitmes mõttes problemaatiline.
Esiteks on Afganistani põgenike näol tegemist peamiselt ebaseaduslike immigrantidega, kes kasutavad — ja seega ka toidavad — Eestisse jõudmiseks peamiselt organiseeritud kuritegevusega seotud isikuid.
Teiseks on Eestil hetkel piisavalt probleeme oma vähemusrahvuste lõimumise ning omamaiste töötute ning vaestega. Mõnikümmend varjupaigataotlejat kannatame me kasvava majanduse abil ehk ära, kuid progressiivselt kasvav võõramaalaste põgenike arv on tänasele Eestile liig. Me ei ole selleks valmis ei vaimselt ega materiaalselt.
Õnneks on põgenike Eestise jõudmise kriminaalsel iseloomul ka positiivne külg. Seda saab ohjeldada lihtsate vahenditega: piirivalve, politsei ning migratsiooniametnike tubli töö ning naaberriikidega tehtava koostööga.
