On öeldud, et Aleksei Dresseni tabamine näitab kapo tugevust. Ent olgem ausad – tugevas organisatsioonis selliseid mehi ju polekski.

Mis motiveerib inimest vastase poole üle minema? On spekuleeritud, et Dresseni puhul oli probleemiks karjääriredelil korduvalt paari pulga võrra allapoole langemine ja nii riigis kui ka organisatsioonis pettumine. Aga eks olnud tal ka põhjust – 2001. aastal jättis soovida Dresseni paberimajandus vastuluure jaoks mõeldud raha kasutamisel. Teine suurem põrumine oli 2007. aastal, kui Dresseni ohuhinnang aprillimässu osas oli ebaadekvaatne. Lisaks olid Dressenil kaelas mõned väiksemad patud, nagu purjuspäi tööle ilmumine.

Kõigest hoolimata ei maksa maha kriipsutada ka spioneerimisest saadud majanduslikku kasu. Tõsi, silmnähtavalt luksuslikust eluviisist Dresseni ja ta pere puhul rääkida ei saa.

Õigustatult võime nüüd küsida - kes kontrollib kontrollijaid ja kes peaks võtma vastutuse? Töö kapot puudutava seaduste muutmise nimel juba käib ja kaalumisel on luuramise ning politseitegevuse eraldamine. Aga seni, kuni uut seadust pole, peaks vastutuse enda peale võtma austet siseminister. Pealegi tal juba on üks plekk elamislubade eest pintsaku revääril.

Ei ole kerge olla väikeriik agressiivse naabri kõrval. Nagu Vladimir Putin täna oma poolehoidjatele ütles: „Me ei luba kellelgi sekkuda meie siseasjadesse, me ei luba, et keegi suruks meile peale oma tahet, kuna meil teiega on olemas tahe, see on kõigil aegadel võita aidanud!” Putin resümeeris: „Lahing Venemaa nimel jätkub. Võit jääb meile!“

Kuigi Putin pidas silmas peatseid valimisi, tahaks siinkohal kangesti härra presidenti parandada, sest pärast pikka susimist võitsime sel korral siiski meie. Ja kuigi see pole sõda, milles keegi meist olla tahaks, tuleb seda suurte poiste spioonimängu edasi mängida. Euroopas võime ju võlakoormuse poolest heas kirjas olla, ent meie kuvand liitlaste silmis on Simmi ja Dresseniga kõvasti kannatada saanud.