JUHTKIRI: 11. septembril rünnati ka meid
11. septembri terrorirünnakute organiseerijad põhjendasid oma tegu püha sõja ja teiste kõlavate loosunglausetega. Tegelikult oli nende eesmärk tunduvalt proosalisem, nagu terrori eesmärk ikka. Külvata läänemaailma hirmu, segadust, paanikat – ja provotseerida USA vastureaktsioonile.
Pole juhus, et sümboolselt niivõrd tähendusliku terroriteo läbiviimiseks valiti aeg, mil Valget Maja valitses George W. Bush, keda ei saa pidada just kõige „teravamaks pliiatsiks“ USA presidentide pikas nimekirjas. Rünnakute organiseerijad teadsid, et kui keegi, siis just tema läheb närvi, hakkab rapsima ning hakkab samas püüdma oma kauaigatsetud sinilindu, Saddam Husseini kukutamist.
Kõik läks terroristide plaani kohaselt. Paljude lääneriikide valitsuste ja kodanike suhtumine islamiriikidesse ning nende elanikesse muutus jahedaks ning kahtlustavaks, mille kõige markantsemateks näideteks on Guantánamo vangilaager ning CIA kurikuulsad piinamist võimaldavad ülekuulamisjuhised. Pole ju mingi saladus, et „lääne inimesed“ nende läbi ei kannatanud. Terroristidele andis see võimaluse näpuga näidata ja kiljuda „näe, mida nad meiega teevad“. See aga tähendas uusi jüngreid, üha pühamat sõda.
President Obama võidukäik tähendas ka uue leevendusperioodi algust. Obama on teinud visiite ning pidanud kõnesid, milleks tema eelkäija iial võimeline ei oleks olnud. Samas on suuremate terrorirünnakute ärahoidmine lääneriikides pärast Londoni metroopomme ehk 2005. aastat näidanud, et olukorda saab hoida kontrolli all ilma avatud ühiskonnast loobumata.
Need on lootustandvad märgid ning meie siin väikses Eestis ei peaks neisse sugugi ükskõikselt suhtuma. Eestis on praegugi sadu perekondi, kus jälgitakse hinge kinni pidades uudiseid Afganistanist. Kaudselt mõjutab meie sõjaväelaste tegevus seal kogu meie riiki. Veel kaudsemalt paralleele tõmmates – 11. septembril 2001 rünnati ka meid. Rünnati meie NATO-liitlast ning see rünnaks viis lõpuks ka Eesti sõjaväelased ohtlikele missioonidele.
Seega ei saa me endale lubada pea liiva alla peitmist ning välisriikides toimuvatest protsessidest mitte huvitumist. Tõsielusarjade ning seltskonnaajakirjanduse peal infonälga rahuldades (mida osa Eesti rahvast eelistab) võib isegi III maailmasõda mitte enne tähele panna, kui tankid naabertänavas on.
