Globaliseerumine muudab meie järjest tihedamalt asustuvat maakera üha veidramaks. Seitsme miljardi inimese piir läks lõhki juba aasta tagasi. Inimeste hulga hirmuäratavalt kiire lisandumine on toimunud just viimase kahekümne aasta jooksul.

Lambad lõa otsas

Rahvusvahelised kaubandus-toitlustusketid nagu Rimi, McDonalds, Unilever ja teised on juba mõnda aega tagasi ära tabanud globaliseerumises peituvad võimalused. Ehk siis ajada asju nii nagu näiteks rahvusvaheline IT-äri juba ammu teeb: umbisikuline maksimaalselt kasumile suunatud tegutsemine. Ehk siis tuimalt kasumile orienteeritud investeerijad korraldavad börside kaudu kogu maailma tegemisi, ilma et arvestaks keskkonda, inimesi, ümbritsevaid tingimusi. Paraku kajastub see meie kõigi igapäevase leiva hinnas – globaliseerumine mõjutab tänapäeval kõikide inimeste argipäeva. Meie toit ja selle hind on“kõrgemalt poolt” reguleeritav.

Näiteks suutsid kaks supermarketi ketti Soomes (jällegi viimase 20 aasta jooksul) end seeläbi turul praktiliselt ainuvalitsejateks suruda. Nii otsustavadki täna S-grupp ja Kesko, millist hinda soomlased oma igapäevaste toiduainete eest maksma peavad. Ja nii meid hoitaksegi justkui lambaid lõa otsas ja selles olukorras midagi muuta tundub taas kord võimatu missioonina.

Miinimumpalk ja toit

Aastal 2011 oli Eestis miinimumpalk 278 eurot kuus. Kui see nüüd näiteks Skandinaavia mudeli järgi kuluartikliteks jagada, saame:

1.Eluase 25 % netopalgast 69,50 €

2.Elamiskulud 45% netopalgast 125,10 €

(auto, riided-jalanõud, kommunaalmaksed, telefon, kindlustused-laenud)

3.Toit 17,5 % netopalgast 48,65 €

4.Säästud/kõrvale panemiseks 12,5 % netopalgast 34,75 €

Kokku 278,00 €

Sellise kalkulatsiooni järgi saavad eestlased põhimõtteliselt ainult kodus istuda ja sealgi ei saa muud teha, kui lihtsalt olla, sest millegi muu jaoks raha ei jätku. Selline elu tundub paraku samuti võimatu missioonina.

Täiesti võimatu olukord

Kui jagame selle toidu jaoks arvestatud raha kuu peale (30 päeva), saame ühe päeva jaoks 1,62 eurot. Ehk praktiliselt mitte midagi. Normaalse, tasakaalustatud ja tervisliku toitumise jaoks sellest rahast ei jätku, mingitest pidupäevadest rääkimata. Nagu teame paljuräägitud uuringutest, on vähesema haridusega, rasket põhitööd tegevad (või töötud) inimesed tihti halva tervisega ja ka ülekaalulised.

Selle põhjus on teadupärast tõsiasi, et nende inimeste vähene söögi jaoks mõeldud raha läheb enamuses odavamale, süsivesikutest koosnevale toidule (leib, sai, makaronid, kartul). Teisisõnu: kui sa pole selles globaliseerumise oravarattas suutnud edukas olla, ei jätku sul tervisliku toidu jaoks lihtsalt raha.

Aga võtame selle 1,62 eurot päevas. Mida selle raha eest saab? Vaatame esmalt ühe inimese toitumist päevas:

TOITUMINEkg
HOMMIKUSÖÖK:  
Puder300 g0,05 €
Või/moos pudru peale15 g0,10 €
Kohv (koos piima ja suhkruga)200 ml0,10 €
Võileib (juustu ja kurgiga)150 g0,35 €
LÕUNA  
Kotlet hakklihast, sibulaga150 g0,60 €
Kartulipudru150 g0,13 €
Värske salat50 g0,50 €
Leib ja margariin100 g0,25 €
Piim/ kefiir150 g0,10 €
ÕHTUSÖÖK  
Kalasupp rõõsast koorest400 g1,60 €
Leib ja margariin 100 g0,25 €
Piim/ kefiir150 g0,10 €
Õun100 g0,05 €

Sellest nimekirjast moodustavad joogid 500 grammi ehk 25%. Toit oli puhtalt toit - ei mingit magusat, karastusjooke või alkoholi. Ja ometi jääb Eestis miinimumpalka saaval inimesel 2,5 eurot päevas puudu, et söönuks saada. Ehk siis saame järeldada, et Eestis peaks miinimumpalk olema vähemalt 353 eurot, et inimene saaks igapäevaselt tervislikult ja normaalselt söönuks. 

Muidugi võib siinkohal öelda, et 2012. aasta jaanuaris miinimumpalka ju tõsteti – 290 euroni kuus. Aga ega see asja sisu ei muuda.

Kui tänases Eestis tehakse pidevalt erinevaid “söö tervislikult” kampaaniaid, võiks tähelepanu pöörata ka sellele pisiasjale, kas meil on piisavalt raha, et neid soovitusi järgida. Samuti võiksime tarbimise võidujooksust kasu lõikavate suurkorporatsioonide huvide teenimisele just mõtlemisega ja väljaütlemistega vastu hakata. Kas meile on vaja „tervisekampaaniaid“, kui söögiraha ei jätku? Kas meile on vaja suurte poekettide-börsiettevõtete poolt ette kirjutatud reegleid, millest peame sõltuma kõige elementaarsemate, eluks vajalike otsuste tegemisel? Kaua me laiutame käsi, öeldes, et midagi muuta on võimatu ettevõtmine, mission impossible?

(Lugu ilmus ajalehe KesKus juuninumbris.)