Juba liivakastis ei ole me võrdsed
Eesti üliõpilaskondade liidu pressiteates heideti ette, et õppetoetusigi saavad meil „pigem kõrgelt haritud vanemate võsukesed”. Sõna „võsukesed” kasutamist hiljem küll vabandati, kuid probleemi tuum on mujal.
Vihaga „võsukeste” vastu
Aeg, mil „intelligendist” saab taas sõimusõna, näib tulevat kätte kiiremini, kui osanuks arvata. Kas õppetoetusi jagatakse kuskil tõesti vanemate hariduse järgi? Seni on seda tehtud ikka õpitulemuste põhjal. Niisiis jõuame tõdemuseni, et „võsukesed” on tihtipeale õppimises edukad. Miks? Ka see peaks ilma uuringuta aimatav olema: pärilike eelduste kõrval on neid toetanud akadeemilist suutlikkust väärtustav ja kasvatav keskkond.
Jättes kõrvale geneetilised erisused, tuleb tunnistada, et isegi võrdseid haridustingimusi luua on lootusetu ettevõtmine. Stardipositsioon on sünnist saati erinev: ühes peres ei loeta kunagi midagi peale raha, teises tähendavad koduseinad maast laeni kõrguvaid raamaturiiuleid.
Ikka võrdsuse poolt!
Loomulikult peab kogu jõuga püüdma suurema võrdsuse poole. Aga mitte ainult jõuga, ka mõistust läheb tarvis, üksnes demokraatia ja poliitilise korrektsuse loosungitega kaugele ei jõua.
Tuua raha toel kõrgkooli noored, kelle õppimist takistavad sotsiaalmajanduslikud põhjused, nagu soovitab EÜL, on küll lihtne, kuid võrdsuse ja õigluse juurtest mööda vaatav ning olukorda vähe leevendav lahendus. Muidugi peaks väikeses Eestis olema rahatugi igale õppida soovijale kättesaadav – kui hariduspüüe ainult selle kännu taga kinni on. Enamasti ei ole.
Kas rikastes riikides (kelle sekka Eestigi maailma mastaabis vaadatuna kuulub) leiduks ja tasuks otsida vahendeid, et pikendada kõikide noorte lapsepõlve ülikoolis – lootuses, et midagi jääb seal ometi külge igaühele? Selle üle pole meil diskuteeritud, jutt on käinud seni ikka vaid vajadusest koolitada haritud spetsialiste. Sel juhul aga on asi gümnaasiumi lõpuks juba otsustatud: laen ja toetused ei aita, kui õppuri pea pole ühegi kandi pealt „lahti läinud” ning puuduvad akadeemilised huvid, oskus ja harjumus õppida. Ehkki diplomi võib muidugi anda kellele tahes ja millise iganes.
Raha kulutada pole mingi kunst
Õppelaenud ja -toetused on kindlasti vajalikud. Niisiis jääb üle soovida EÜS-ile edu õppetoetusi sätestavate seadusemuudatuste saavutamiseks. Pärast mida tuleb aga paraku tõdeda, et suuremad ja olulisemad sammud võimaluste võrdsustamise poole on ikkagi astumata. Või hullem veel – vaid laenutingimused ja pankadele makstavad protsendid ongi ehk selleks ajaks ainsad, mis haridusvõimaluste võrdsusest alles jäänud.
Millisest võrdsusest me räägime, kui ühtede valik on maast madalast algav hool ja huviringitamine, koduõpe ja keeletunnid ning siis kas inglise kolledž või prantsuse lütseum, teistel aga internaat elukohast poolesaja kilomeetri kaugusel maakonnakeskuses? Ja mõnel mudilasel pole loota sedagi, et keegi ta üldse õigel ajal kuskile kooli kirja panna märkab...
Ainult palun, tublid võrdõiguslased, ärge tehke sellest nüüd jumala pärast järeldust, et õigluse huvides tuleks ka hooldatud-hoolitsetud „võsukesed” hariduseta jätta ning õppimiskallakuga koolid sulgeda. Liivakastist alguse saavat ebavõrdsust on tõeliselt keeruline sügavuti mõista ja delikaatselt leevendada. Raha nõuda, jagada ja kulutada on selle kõrval lapsemäng.
Artikkel pärineb Õpetajate Lehest.
