JÕULULUGU: Evelin Kivimaa: Kes on Jeesuslapsukese isa? III
„Jah, ma viisin Puusepa eksiteele,“ möönab teadlastest Esimene, kotkaninaga kuivetu mees, kes tundub kummaliselt eatu. „Meie tehtud DNA-test kinnitas avastust, mille tegid meie teaduslikud eelkäijad — äiapapa oli miniale tite teinud. Aga ma küsin teilt nüüd hoopis midagi muud: kas te olete oma eluga rahul?“
Teine ja Kolmas teadlane põrnitsevad rääkijat umbusklikult, sõnagi iitsatamata.
„Mina ka ei ole,“ noogutab Esimene. „Minu meelest ei ole maailmas enam mitte keegi oma eluga rahul. Sellest ajast peale, kui meie eelkäijad uurisid põhjalikult pühi säilmeid ja kuulutasid tõde selle kohta, mis rohkem kui 2000 aastat tagasi tegelikult juhtus. Et üks neitsi ei saanudki Pühast Vaimust käima peale. Et üks puusepp oli tavaline sarvekandja, mitte jumalapoja isa. Et imet ei olnud.“
„Ah, ka enne seda uuringut ei uskunud ju jumalasse eriti keegi,“ tähendab Teine, turske keskealine jõmm.
„Jah, jumalasse ei usutud,“ nõustub Esimene, „aga imedesse küll. Mis elu see on, kui sa enam imedesse ei usu?“
„Tavaline elu,“ vastab Teine õlgu kehitades ja sikutades paisunud keha ümber pingulduvat vormiriietust. „Nagu ikka. Käid tööl, teenid raha, kasvatad lapsi ja õllekõhtu, nikud naist…“
„Kas igav ei hakka?“ huvitub Esimene.
„Kui hakkab, eks siis pead noort armukest või nikud sõbra naist,“ mühatab Teine. „Kõik naised on ju litsid.“
„Ja kui siis ka igav hakkab?“ uurib Esimene edasi.
„Siis…“ Teine vakatab.
„Ja mis siis, kui su sõber nikub omakorda sinu naist?“ pärib Esimene. „Või teeb seda su vend? Või lihane isa?“
„Siis… no ei usu!“ ägestub Teine. „Maha löön! Minu laste ema ja mingi teise mehega… ei, ausõna, maha löön! Mõlemad!“
„Ise sa ju ütlesid, et kõik naised on litsid,“ jätkab Esimene halastamatult. „Miks peaks sinu naine erand olema?“
„Sest…“ Teisel jääb sõnadest puudu ja ta ahmib õhku nagu kuivale jäänud kala, kuni viimaks löödult tunnistab: „Ega ei peakski.“
„Täpselt nii,“ nõustub Esimene, „selleni ma tahtsingi välja jõuda. Vaata… sa ei usu oma naist, sest arvad, et kõik naised on litsid. Aga kui sa teaksid, et on olnud üks erand — Madonna — kas sa siis usuksid?“
„Ma ei tea. Ehk oleks see siis lihtsam,“ möönab Teine vastutahtsi.
„No näed!“ rõõmustab Esimene. „Kui ühel mehel, Puusepal, on olnud oma naisesse usku, siis annab see usku ja lootust ka kõigile teistele.“
Esimene pöördub noorukese Kolmanda poole ja küsib: „Ütle, kas sa oled kunagi mõnele naisele lilli kinkinud? Ukse avanud? Mantli selga aidanud?“
„Ei, muidugi mitte,“ vastab beebipõskne noormees imestunult. „Milleks sellised tobedused? Naised on ju meestega võrdsed.“
„Jah, aga… varem mehed käitusid niimoodi,“ selgitab Esimene. „Naisi hoiti ja hellitati, neile pühendati raamatuid ja oode. Isegi lumetormid kandsid kõlavaid naisenimesid, nagu Monika või Jaanika.“
„Huvitav, millal see küll oli?“ mühatab Teine.
„Siis, kui inimestel oli veel usku imedesse,“ vastab Esimene, kelle eatu nägu tundub järsku väsinud ja vana. „Enne kui meie eelkäijatest teadlased selle usu purustasid.“
Nooruke Kolmas jääb mõtlikuks. „Ehk tõesti…“ alustab ta, kuid Teine katkestab teda järsult.
„Poiss, ära kuula selle hullu juttu,“ teatab Teine vastuvaidlemist mittesallival toonil. „Mina olen teadlane, mitte filosoof. Faktid on faktid ja valetada ma ei kavatse. Niipea kui me tänapäeva tagasi jõuame…“
„Seda ei juhtu kunagi,“ katkestab teda Esimene, vaadates randmel vilkuvat kella, „umbes kolme minuti pärast oleme puhastustules.“
Teine ja Kolmas jõllitavad kõnelejat, sõnatuks ehmunult.
„Te oskate nii vaikselt kuulata, kui vaid tahate,“ poetab Esimene toonil, mis püüab olla naljatlev, ent murdub siis ahastavaks. „Kuulge, mina kardan ju ka surma! Just sellepärast, et ma ei saaks ümber mõelda, käivitasin ajakapsli juhtarvutis niisuguse hävitusprogrammi, mida ei saa peatada.“ Esimene vaatab uuesti kella: „Täpselt kahe minuti pärast põleb ajakapsel seest puhtaks. Alles jäävad ainult tulekindlad seinad. Ja meie poolt läbi viidud DNA-testi tulemused, mis ma panin seina sisse laekasse.“
„Valelikud, võltsitud tulemused!“, protestib Teine. „Mis teadlane sa selline oled?“
„Eelkõige olen ma inimene, mitte teadlane. Inimene, kes usub imedesse,“ vastab Esimene rahulikult. „Pealegi, täht-tähelt võttes ma ei valetanudki. Kirjutasin uurimistulemustes just sedasama, mida ma Puusepale ütlesin: „see laps v õ i b vabalt olla Pühast Vaimust saadud.“ Kes ütleb, et meie metoodika on eksimatu? Me ei osanud ju isegi võtta Pühalt Vaimult süljeproovi, et seda uurida. Kõik võib ju olla!“
„Otse loomulikult,“ ironiseerib Kolmas, „ ja meie kolmekesi võime vabalt olla fööniksid, kes tõusevad tuhast.“
Esimene vaatab käekella ja tema nägu tõsineb. Ka Teine ja Kolmas kinnitavad pilgud oma ajanäitajatele. Hääletult liiguvad meeste huuled, loendades puhastustule alguseni jäävaid sekundeid: viis… neli… kolm… kaks…
Ja siis, üks-ühtaegu lahvatava tulemölluga, sünnib IME!
lõpp
