Jõulud Saksamaal: moslemite vallutusretked
Jõulud on Saksamaal olulised ja kauaoodatud pühad. Juba varakult alustatakse ettevalmistustega, kaunistatakse kodusid ja avalikku ruumi. Lapsed õpivad jõululaule, dekoreerivad aknaid ja panevad üles jõulupüramiide vöi teisi traditsioonilisi jõuluasju.
Mitte aga ühes Berliinis asuvas koolis. Seal õpib ainult kolm saksa last, viimased, kes veel jäänud, ülejäänutele pole jõulud miski püha. Pole pausi aastaringsel solvamisel „sealihasööja”, natsi vöi lihtsalt „Scheißdeutsche!”. Tihti vaheldub verbaalne vägivald neile füüsilise terroriga türklaste, liibanonlaste, jordaanlaste, kurdide jt. poolt.
Rohelised poliitikatädid kutsuvad peksa saanud laste vanemaid suhtuma olukorda mõistvalt, sest agressioonid olla tingitud sisserännanute puudulikust keeleoskusest, õppeainest mittearusaamisest ja sellest omakorda tulenevast frustratsioonist kehvade tulemuste pärast. Rohkem saksa lapsi Jens-Nydahli pöhikooli!, on üleskutse, mida keegi järgida ei taha. Tulemuseks on paralleelühiskond, mida poliitikud ei aktsepteeri, kuid mille vastu võideldes ka lõppeval aastal kaotajaks jäädi. Nentides distantsi saksa ja muude laste vahel kui mitte süvenevat, siis püsivat, tuleb ometi tunnistada, et koolil on ette näidata üks konflikte ennetav meede: sööklas enam sealihaga toitu ei pakuta. Hakka veel kolme lapse pärast erimenüüd koostama! Integreerugu parem! Siis kaob ka ülejäänud 310l õpilasel põhjus neid mõnitada!
Berliinis Brandenburgi väravate ees süüdati 9-harulisel menoral esimesed tuled alanud hanukka puhul. Tänavu on juutidel ja kristlastel pühad samal ajal. Paljud endistest jüulude pühitsejatest on üle läinud islamisse. See pole raske: pärast shahada lausumist tunnistajate ees on inimesest saanud moslem, ning endised kristlased räägivad uuestisünnist ja elu eesmärgi leidmisest.
Saada paradiisi, näha ingleid pole kindlasti ainukesed põhjused, miks sakslased usku vahetavad ja moslemiks hakkavad, kuigi just neid ja pettumust ristiusus, on nimetanud küsitletud konverteeritud. Kui mošeedes hakkas aasta jooksul käima umbes tuhande palvetaja võrra enam, hakati siin arglikult oletama probleemi.
Nüüdseks, mil ajakirjandust on läbinud arv 4000 uusmoslemit aastas, on isegi märgatud probleemi, mis sõnastatuna oleks „moslemeid on riigis üha rohkem ja kristlasi jääb aina vähemaks”. See arv pärineb islami kanalitest, kel on huvi näidata usklike kasvu ja ka usu ekspansiooni asukohamaal - selle tõele vastavust on võimatu kontrollida. Kahtlejana uurima asudes leidsin, et moslemiks hakanud sakslaste hulka on arvestatud siin sündinud etnilised muulased, kes traditsiooniliselt mošeede hingekirjas. Nemad on need saksa keelt valdavad lipsukandjad, kes võib-olla kuulavad Beethovenit ja tunnevad end maailmakodanikena Goethe mõttes, mis lubab öelda: „Mitte olla moslem on iganenud!”
Kuid kiriku on mošee vastu vahetanud või läinud sinna ateistina ka etnilisi sakslasi. Aeg-ajalt leiavad neid üles (tele)ajakirjanikud ja annavad usust pöördunuile võimaluse selgitada teo tagamaid. Reeglina on see kippunud võtma usupropaganda vormi, kui näiteks advokaat, loomaarst vöi etnoloog on rääkinud Ainsast Töest, Allahi näidatud Öigest Teest, Elusihist ja Koraanist kui elamise õpikust.
Et uusmoslemide seas rohkem naisi kui mehi on, seletatakse naiste sooviga alluda partnerile (islam tähendab ju araabia keeles allumine, kuid Allahile), kuid niisama hästi võiks põhjuseks pakkuda meeste soovimatust teatud tingimata vajalikuks operatsiooniks, ühevähe töestatavad mölemad.
Kultuurisotsioloog Monika Wohlrab-Sahr arvab, et otsustavaks nii naiste kui meeste islamisse pöördumi-sel on vöörandumine elust, soov muudatuste järele, tsensuur biograafias, mida Ida-Saksas oli vorminud ateistlik-marksistlik ideoloogia. Islam aitavat kriisidest üle saada distsipliini abil, kirjutades 5-kordse palvetamise kõrval ette ka köigi igapäevaelu toimingute kindla päevaplaani: kuidas süüa, kuidas ennast pesta, kuidas kasutada tualetti jne. Kõige krooniks on paradiisis töötamine...
Ei ole veenev, kui islami eelistusest räägib TV-s kitsa silmapiluga nikabis naine: õhu värisemise järgi suukattel ei oska ma määrata, kas kuuldav tekst pärineb ikka temalt. Ja kas oligi üldse naine? Seevastu sõnum tahan endast teha uue inimese! on arusaadav ja sageli pöhjendatud. Igaüks nähtavasti religiooni abita sellega hakkama ei saa.
Uskude ja rahvaste tiigis sulatakse kokku uuteks uskudeks, uuteks rahvasteks. Ka islam on Euroopas teine kui mujal, mõjutatud tema levikuala rahvaste kultuuridest, nagu Andaluusias vöi Balkanil – leiab AbuBakr Rieser (Islamisse ümberasumisel vöetakse uus eesnimi – M.V.), et kohe lisada: ei ole siin midagi ähvardavat!
Hirm ja teadmatus ongi põhjus, miks mosleme välditakse, ja saksa moslemid võiksid saada sillaks islami elustiili tutvustamisel, kuna on kasvanud Euroopa demokraatlike väärtuste süsteemis. Paraku on sotsioloogid pidanud tuvastama, et sakslastest saavad vängemad moslemid kui Türgist saabunud.
Islamiteadlase Ursula Spuler-Stegemanni arvates on just islamisse astunud sakslased 150% moslemid, kes kannavad sekundaarseid usutunnuseid, pikka habet vöi nikabi ja pearätti väljakutsuva demonstratiivsusega. Meelsasti näitab islami TV kristlasi, isegi endist CDU poliitikut, kes oma elu palvevaibata elada ei oska.
Millistest sakslastest saavad moslemid? Arvan, et niisamasugustest, nagu usu otsijad üldse on. Kui endas avastatakse tühjus, mis usutavasti vajavat religiooniga täitmist, pole suurt tähtsust, kas minnakse kirikusse, templisse vöi mošeesse.
