Jõuluaegsed telesaated jäid magedaks

Loomulikult ei istunud ma tervet jõuluaega ainult teleka ees — olen toimekas inimene, mul on muudki teha —, aga see vähene, mis silma jäi, sundis küll pettuma. Kommertskanalitest pole niikuinii midagi head oodata, aga ka rahvusringhääling pakkus kesist kaupa.

„Jõulutunnel“ on muidugi igal aastal ühesugune ja enam-vähem kannatab isegi vaadata, muidugi mitte pikalt, sest igav hakkab. Aga noh, selline ta on. Ja Margus Saarele pole midagi ette heita. Ainult sellest ei saa ma aru, milleks sinna veel see teine saatejuht. Niikuinii teeb Saar oma asja üksi ära. Hoidke parem kulusid kokku selle võltsi naisnaerataja arvel.

„Tuulepealse maa“ viimase osa vaatasin kah muidugimõista. Oli, mis ta oli, aga lausa igav ta ju ei olnud. Mõned kohad ajasid küll kõva häälega naerma. Näiteks see, kuidas Üllar Saaremäe seal Lauri Vahtre sõnadega seletas, mis eesti meestel mõttes oli, kui nad Tallinna vabastama läksid ja sakslastega koostööd tegid. Iga loll pidi aru saama, kuidas tuleb ajalugu mõista! Nõrk, Vahtre, nõrk. Parteilasele võiks selle eest kõva kolme ära panna, aga ajaloolasele — üks, istuge.

Rokkooper „Ruja“ küll mingit kriitikat ei kannata. Mul on südamest kahju nendest inimestest, kes seda oma raha eest vaatasid. Täielik haltuura ja Ruja mälestuse labastamine. Sergo Vares oli „Detsembrikuumuses“ täiesti normaalne, aga Alendrist sai tema esituses mingisuguse suvaline lollakas. Mida Alender kindlasti ei olnud. Täiesti piinlik! See, kes küll häda pärast viisi peab, et tohiks ronida mängima Alendrit, kes on siiski Eesti kõigi aegade kõigi aegade geniaalseim laulja.

Ja siis takkapihta veel see morbiidsevõitu „Sügisball“, mis jättis suurel ekraanil lausa kunstiteose mulje, aga telekast paistis nagu kõige tavalisem Eesti film, see tähendab küündimatu jura. Igav hakkas, lõpuni ei vaadanud, magama kobisin. Peaks vist suurema teleka ostma, mõtlesin enne und.

Noh, ja pühade lõpetuseks soojendasid tele- ja muud kiibitsad ennast Urmas Oti suuruse taustal. Nagu see viimasel ajal Eestis üldse kombeks on: vähemad vennad poevad aga suurtele külje alla, ja kui see suur peaks surnud olema, siis muud ei kuulegi, et kuidas ikka meie Urmasega (Juhaniga, Matiga jne)… Igaüks võtab suu täis ja aina arvab midagi. Võeh.

Nii et jah, need jõulusaated jäid natukene magedaks, aga kindlasti hoiab minu lemmikkanal ETV parimad palad aastavahetuseks. Eelmisel aastal näidati seda vastikut kreisiraadiot, mis ajas südame pahaks ja närvi mustaks, aga nii madalale rahvusringhääling kindlasti enam ei lasku.