Jón Baldvin Hannibalsson väikeriikidest: Eestil häda idanaabriga, Islandil vulkaanide ja raevuka merega

 (9)
ISLANDI SUURSAADIK VOLIKIRJU ÜLE ANDMAS
FOTO: Marko Mumm

Värskest KesKus'ist saab lugeda intervjuud kunagise Islandi välisministri Jón Baldvin Hannibalssoniga. Tema eestvõttel tunnustas Island 1991. aasta augustis esimesena Eesti taasiseseisvumist.

Tartu Ülikoolis väikeriikide rollist loenguid pidav Islandi veteranpoliitik ja Eesti sõber Jón Baldvin Hannibalsson (75) soovitab islandlastel eestlaste eeskujul valusaid kogemusi mäletada ja eestlastel õppida islandlikku optimismi ehk uskumust, et kuidagi saadakse ikka hakkama.

Kuidas defineerida väikeriiki?

Õpetlased on selle üle palju väidelnud. Näiteks Luksemburg on väike, kuid kas ka nõrk? Seda ei ütleks keegi. Nad on ELi asutajaliige ja ELi rikkaim riik, kust on tulnud paljud kõrgeid ELi võimukandjad. Niisiis võid olla mõjukas, kuigi oled väike. Luksemburg hoolitseb kopsaka tasu eest ka maailma oligarhide kahtlasevõitu raha eest. Kas mitte Juncker, selle särava maksuparadiisi parempoolne ekspeaminister, ei kandideeri Euroopa Komisjoni presidendiks? Kas on tõenäoline, et ta külmutab Ukraina oligarhide varad? Muuseas, Lennart Meri ütles kunagi prohvetlikult, et Vene karu magab, aga pange tähele, ta ärkab üles.

Ja muide, kas need umbes 60 maksuparadiisi üle maailma, kus on hoiul 35 triljonit dollarit, pole mitte kõik tillukesed riigikesed? Aga võtkem üks teatud Aafrika riik, kus on 30 miljonit elanikku. Kõik vaatlejad arvavad, et see on väga nõrk riik, mida kummitab koloniaalminevik ja lõhestavad sisetülid; infrastruktuuri pole, sõltuvus teistest riikidest on suur.

Seotud lood:

Island on mikroriik, meil on alla miljoni elaniku (325 000 - A.A.). Aga kui küsiksid islandlastelt, kas Island on nõrk riik, visataks sind välja. Nagu ka teie, alustasime iseseisvuspüüdlustega Esimese maailmasõja keerises. Siis oli meil 120 000 elanikku. Me olime väga vaesed, elustandard oli madal, ostujõud oli sama nagu Bangladeshis praegu. Sajandi lõpuks olime aga üks kuuest rikkaimast riigist maailmas. Siis tuli finantskrahh, mis paiskas meid tagasi.

Island on mõjutanud oluliselt rahvusvahelist tava merepiiride osas. Enne käis see koloniaaljõudude diktaadi järgi. Merepiir oli 3 miili rannikust. Island alustas koos Tšiili, Peruu, Malta jt riikidega selle suurendamiseks ÜROs võitlust. See määras aastail 1950-82 kogu Islandi välispoliitika. Pidasime brittidega maha kolm nn tursasõda ja võitsime lõpuks. Meie kalastuspiir on nüüd 200 miili. 1982. aastal võttis ÜRO vastu merepiiri konventsiooni, mis jõustus paar aastat hiljem. See oli suur pidupäev.

Miks see on oluline?

Arktika Nõukogusse kuulub kaheksa riiki: Kanada, Taani, Soome, Island, Norra, Venemaa, Rootsi ja USA. On selge, et Arktikas toimuvad radikaalsed muutused. Loodusvarad, sh nafta, gaas ja väärismetallid, mis ei olnud varem jääkilbi tõttu kättesaadavad, muutuvad kättesaadavaks. Mõne kümnendiga avanevad Kaug-Põhjas kolm uut laevateed, nihutades vähehaaval Atlandi ja Vaikse ookeani kaubandusteed põhja, sest sealt on 40% lühem maa sõita kui Suessi või Panama kanali kaudu. Island võib muutuda rahvusvahelise kaubatee atraktiivseks keskuseks - või laoks, kui soovite. Küsimus on selles, kes juhib seda mängu. Hiina tunneb praegu regiooni suhtes eriti intensiivset huvi.

Üks hiinlane tahtis osta tükki Islandist...

Üks Hiina ärimees, kes on ühtäkki rikkaks saanud, esitas Islandi võimudele taotluse osta maatükk Islandi siseosas, mis moodustab 3% riigi territooriumist. Ta kavatses ehitada golfiväljakud, luksushotellid, jahimajakesed, spaad, talispordikeskuse.

Tuli välja, et see magnaat oli õppinud Pekingi ülikoolis koos ühe islandlasega ja temaga korterit jaganud.  Teda turundati Islandil ka kui poeeti, kelle luulet tõlkis seesama islandlane. Islandi võimud olid selle taotluse suhtes ette valmistamata, valitses õigusselgusetus. Kohalik omavalitsus oli poolt. Aga asi jõudis valitsuse ette. Üks valitsusliige oli poolt, teised vastu. Hiinlasele pakuti, et ta saab maa rendile, ja mitte nii suure tüki. Ta keeldus.

See oli paar aastat meedia tähelepanu keskpunktis ja juhtis tähelepanu hiinlaste huvidele Arktikas. Kõrged Hiina võimukandjad on korduvalt külastanud Islandit, palju rohkem kui teisi Skandinaavia riike. Aga see on kõigest eelmäng. 60 000 elanikuga Gröönimaa on sama suur nagu Lääne-Euroopa. Nad peavad tegelema suurriikide, eriti Hiina, tohutu survega. Hiina tahab saada kaevanduslubasid. Ja kui see käima läheb, on neil vaja infrastruktuuri. Island sobib hästi baasiks. Meil on jäävaba meri. See tähendab suuri võimalusi, kuid ka suuri riske nii inimestele kui keskkonnale.

Finantskriis lõi Islandit valusalt. Kas Islandil on seetõttu võlgu, mida riik ei kavatsegi maksta?

Islandi  kriis oli topeltkriis. 85% finantsinstitutsioonidest pankrotistus. Rahvusvaluuta läks põhja.

Aastail 1995-2003 erastati paremerakondade võimu ajal pangad fiktiivselt soodsate hindadega nende erakondade sõpradele. Pangad kasvasid 2002-2008 kümme korda. Kõike finantseeriti laenudega. Jah, need kes Islandi pankadele laenu andsid, kaotasid palju - 5 korda Islandi sisemajanduse kogutoodangu. Islandlased kaotasid samapalju. Maksumaksja pidi refinantseerima pangandussüsteemi taastamise. Enne oli välisvõlg 30%, nüüd 90% kogutoodangust.

Kes sellest tegelikult kõige rohkem kaotasid, olid Saksa pangad, kes andsid Islandi pankadele laenu. Samuti Islandi maksumaksjad ja ettevõtjad. Nende laenud olid välisvaluutas. Islandi krooni devalveerumine lõi neid valusalt. Inflatsioon kasvas 200%-ni. Kinnisvara väärtus kukkus samal ajal kolmandiku võrra. Veerand kodude omanikest läks pankrotti. Islandi panganduskrahh on maailma edetabelis kolmandal kohal. Pankade ekspansioon riskifondideks on samuti maailmarekord.

Kuidas selgitaksite Jón Gnarri fenomeni?

Sa mõtled stand-up komöödianäitlejat, kes sai Reykjaviki linnapeaks? Ta on kloun klassikalises tragikomöödias. Narr võib ju alati tõtt rääkida, kas pole? Samal ajal kui kuningas ja tema õukond suples oma pettekujutlustes võimust, rääkis narr lihtsalt tõtt. Kuningas oli alasti nagu H. C. Anderseni jutus. Rollide äravahetamine, narri kuningaks kroonimine ja kuninga narriks tegemine, on osutunud teraapiliseks.

Muuseas, tema meeskond koosneb peamiselt kunstnikest, muusikutest, filmitegijatest, kirjanikest, näitlejatest ja teistest vabadest hingedest. Nad on osutunud vanast kambast efektiivsemateks juhtideks. Nende tugevus on siiruses. Kui neilt küsitakse keeruline küsimus, vastavad nad ausalt, et ei tea, kuid uurivad vastuse järgi. Pole mingit võimuhullust või pseudotarkuse arrogantsi.

Kas põhiseadus, mida kirjutas nö rahvas ise, võetakse kunagi vastu?

Kahjuks mitte. Rahvad võtavad tavaliselt uusi põhiseadusi vastu sõdade või teiste katastroofide eel. Islandi konstitutsiooni eesmärgiks olnuks aluse panemine uuele vabariigile, näidates, et me õpime vigadest. Mullused valimised tõid tagasi võimu juurde parteid, kes olid meie kriisis süüdi. Need parteid ei taha vastutada ega süüd tunnistada. Seetõttu ei pea nad vajalikuks uut põhiseadust, uut algust.

Kuidas on eraldatus Islandit mõjutanud?

(Irooniliselt) Kõik, mis väljastpoolt tuleb, on konspiratsioon islandlaste vastu. Agraarpartei sellest jutust elabki. Kui tahad Islandile koera tuua, pannakse ta kuni aastaks ühele saarekesele karantiini! Kui Islandilt hobune välja viia, ei tohi teda enam tagasi tuua. Kardame haigusi.

Kord käis agraarpartei esimees põllumajandusministrina Mongoolias, seejärel tuli Mongoolia minister Islandile. Tšingis-khaani järeltulija viidi Lõuna-Islandile ja talle näidati islandi hobuseid. Too hüppas aga ootamatult sadulasse ja ratsutas 20 minutiks minema, ihukaitsjad olid paanikas. Kui tagasi tuli, teatas: igaüks, kes ütleb, et see pole Mongoolia hobune, ei tea hobustest midagi. Tõsi on aga see, et Mongoolia ja Islandi hobune oskavad mõlemad viit tüüpi sammu. 

Kuidas kujutate ette maailma kümne aasta pärast?

Kliima muutub soojemaks, jää taandub, maailmamere tase tõuseb, lugematud liigid on välja suremas, metsad surevad ja ma mürgitame maailmamerd, oma planeedi kopse. Põhjas koorub jää alt välja uus kontinent, tehes maavarad seal kättesaadavaks. Rahvusvaheline finantssüsteem on kontrolli alt väljas. Kui me seda korda ei tee, liigume ühest kriisist järgmisse ja see läheb sotsiaalselt tohutult kalliks maksma.

Kes on teid kõige rohkem mõjutanud?

Mu vanaema, oma maalähedase lihtsuse ja vinge huumorimeelega; üks mu õpetajaid koolis, oma kirgliku veendumuse pärast hariduse vabastavasse mõjusse; mu isa oma kompromissitu õiglustunde pärast; Willy Brandt - hea sakslane - oma inimliku soojuse ja inimlike nõrkuste mõistmise pärast; Olof Palme usu eest, et vaesuse kaotamine on meie suurim panus isikuvabaduste laiendamisse; Lennart Meri oma nutikuse ja sügava kultuuritunnetuse pärast; mu abikaasa Bryndis, kelle oskus hinnata ilu elus ja kunstis on nakkav.

Mida on Eestil Islandilt õppida ja vastupidi?

Nii eestlased kui islandlased on ellu jäänud vaatamata mineviku kannatustele. Teie pidite üle kavaldama pealetükkivad naabrid. Meie pidime tegelema loodusjõududega - raevuka mere ja vulkaanipursetega, mis ikka ja jälle meie rahvaarvu vähendasid. Oleme vist selle kogemuse nouveau riche´i kangestuses unustanud. Tundub, et teie, eestlased, ei ole unustanud. Peaksime õppima teilt mäletamist ja lõpetama tühiasjade üle virisemise. Kui teie meilt midagi õppida võiksite, siis võiks see olla parandamatu optimism:  „þetta reddast" - kuidagi saame ikka hakkama, kõik saab korda. Meie mõlema sõnum teistele võiks olla: ärge kunagi andke alla.

Kas te usute haldjatesse?

Loomulikult. Kas sina ei usu? Meie Reykjaviki lähedal asuvat kodu hüütakse Álfhólliks ehk Haldjakünkaks. Maja on kalju jalamil, mis on tüüpiline haldjate elupaik. Haldjad on meie lähimad naabrid. Kui mu naisevend niitis ükskord haldajatele liiga lähedalt muru, sai ta õppetunni. Kõigepealt kaotas ta abielusõrmuse. Siis lahutas temast naine. Kümme aastat hiljem sai ta naise tagasi. Ta kandis oma karistuse ära, kahetses oma tegu ja õppis korralikult käituma.

Kui linna sõita, teeb tee ühe koha peal suure kaare, et mööduda ühest haldjate künkast. Tee-ehitajad on karmidest kogemustest õppinud meie nähtamatuid naabreid austama. Tead, maailm pole selline nagu see paistab.

Hannibalsson andis Merile nõu, kuidas Rüütlile ära teha

Kui Lennart Meri oli suursaadik Helsingis, oli Eesti riik saanud küll saatkonnahoone, aga mööbli ega isegi elektri jaoks raha ei olnud. Käisime seal külas ja pimeduse saabudes saadeti mind naabermajja Taani saatkonda küünalde järele. Palusin majahoidjal oma kolleegile, Taani välisministrile edasi öelda, et naaberriik Eesti on hädas ja vajaks hädasti küünlaid. Kolleeg aitaski.

Hiljem kohtudes rääkisime tema võimalikust presidendiks kandideerimisest. Soovitasin tal hankida auto ja mögafon ning hakata maakohtades kampaaniat korraldama, kui kandideerimine on ta tõsine soov.

Meri kartis väga, et Rüütel saab juba esimeses voorus nii tugeva toetuse, et teist vooru parlamendis, mis oleks ta ainuke võimalus, ei tulegi. Selle peale soovitasin tal tekitada kandidaat, kes Rüütlilt hääli vähemaks võtaks. Meri tegi nimekirja võimalikest inimestest ja selle eesotsas oli Rein Taagepera. Ta helistaski Taageperale, selgitas oma plaani ja palus tal kandideerida. Taagepera ütles: okei, aga kui ma olen edukas, siis poolel teel ma seisma ei jää.

Taagepera sai oma kampaaniat teistest hiljem tegema hakata. Kui ta oleks paar nädalat kauem saanud seda teha, võinuks ta olla Merist edukam, sest maakohtades toetati teda rohkem. Igatahes plaan töötas, Meri sai teise vooru ja võitis valimised.

(1992. aastal andis presidendikandidaatidele hääli rahvas. 20. septembri 1992. aasta valimistel ei saanud ükski presidendikandidaat nõutaval hulgal (üle 50%) hääli: Rüütel sai 41,8%, Meri 29,5%, Taagepera 23,4% ja Lagle Parek 4,2%. Meri valiti presidendiks Riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992. Allikas: Vabariigi valimiskomisjon.

Jón Baldvin Hannibalssoni seitse ametit

Sündisin Teise maailmasõja eel väikses Islandi kalurikülas põhjapolaarjoone lähedal. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Töötasin suviti oma onu farmis, kus oli 250 lammast, 10 lehma ja 10-15 hobust. Farmi põhisissetulek tuli aga hahasulgedest, mida kogusime saartelt. Sulgede puhastamine oli kõige rängem töö üldse: tolm pääses kopsudesse, sääsed puresid. Aga jaapanlased ja sakslased maksid sulgede eest hästi. Elu oli siis nagu 13. sajandil: teid, sadamaid, sildu ei olnud. Peamine transpordivahend oli hobune või paat. Island hakkas kiiresti arenema alles 70ndatel.

Mul on viis õde-venda. Kõik nad on õppinud välismaal. Vanem vend õppis Moskvas slaavi keeli. Ise õppisin Edinburghis, Stockholmis ja Harvardis majandust. Siis veetsin oma suved merel rasket tööd tehes, sest erialast tööd oli raske leida. Kaluri palk oli väga hea ja nii sain oma ülikooliõpinguid finantseerida. Islandil pole armeed, kuid merelkäik on nagu armeeteenistuse aseaine. Olen pidanud ka aedniku ja ehitustöölise ametit, ehitanud sildu ja telefoniliine.  

Isa oli mul tuntud ametiühingutegelane, juhtiv sotsiaaldemokraat. Osalt seetõttu käsitleti mind vasakradikaalina, ma ei saanud pankades või ministeeriumites tööd poliitilistel põhjustel. Minust sai kooliõpetaja ja ajakirjanik. Kui sain 30, siis palusid mu kodulinnakese elanikud mul seal keskkool üles ehitada. Nii tasusin oma võla kogukonnale.

Rahandusministrina reformisin totaalselt maksusüsteemi. Suutsin parlamendis läbi suruda 27%-lise mitteastmelise tulumaksu, mida arvestati kohe maha, mitte hiljem. See oli sotsiaaldemokraadist ministri kohta ebatavaline. Aga väikses riigis loeb lihtsus. Otsustasin lõpetada, kui 1997. aastal pakuti suursaadiku kohta USAs. Pärast seda, 2003-2006, olin Islandi suursaadik Soomes ja Baltimaades. Seejärel kirjutasin kaheköitelise biograafia „Mesinädalad", mis muutus bestselleriks. Olen pidanud loenguid kodu- ja välismaal, viimati Vilniuse ja praegu Tartu Ülikoolis - kuidas väikeriigid saavad globaliseeruvas maailmas oma huvisid kaitsta.