Ma ei saa enam tänaval rahulikult käiagi, ilma et mingi nikotiinisõltlane mulle trammi oodates või niisama tänavanurgal jõlkudes vastikut haisu peale ei puhuks. Silma järgi hinnates tilpneb igal kolmandal sigaret näpus. Loomulikult ei sokuta mitte ükski tänaval kõhvija oma jäledat koni prügikasti — ei, ta viskab selle maha ja sülitab tatiläraka pealegi!

Muide, see tänavatel tatistamine. Kas teie olete aru saanud, miks Tallinn on süljelärakatega kaetud? Sest inimesed suitsetavad nii kohutavalt palju. Aga kes suitsetab, sellel on pidevalt röga kurgus, ja et tal endal nii vastik tunne ei oleks, siis tulebki pidevalt ilastada. Ei valita siis muidugi ei aega ega kohta.

Suitsetajad lähevad järjest nooremaks. Koolimajadest ei taha mööda minnagi, rõlge on vaadata, kuidas tiinekad mürki endale kopsu kisuvad, endal naba paljas või püksid rebadel, justkui oleks see saatuse hooleks jäetud, kas esimesena haigestuvad kopsud või neerud. Niisugused teismelised tuleks koduaresti panna ja taskurahast ilma jätta, ihunuhtluski poleks liiast.

Naistel ei ole kah üldse eneseväärikust. Olen märganud, et paljud naised, eriti keskealised, häbenevad suitsetamist, aga tõmbavad ikka. Et mitte ennast nikotiinipulgakesega näidata, manustavad nad endale mürki büroohoone või kaupluse taga, et siis vastikult haisedes töö juurde tagasi minna või poesappa asuda.

Keda te petate? Suitsuhais on varjamatu ja peletamatu. Närige nätsu või lakkuge pastilli peale, seda lehka ei võta miski. Alles kümne aasta pärast, kui enam ei kõhvi, kaob see rõve lehk teie juustest ja nahast ja kodus kardinatest. Kuni tõmbate, seni haisete. Rikute õhku ja reostate linna oma poolikute plärude ja võigaste konidega.

Jätke ometi järele, enne kui hilja! Või muidu on teile kopsuvähk tõesti paras, minul küll teist kahju pole, kui koolete.