Joel Volkov: Valimiste teleturg

Vahe kahe Eesti vahel on nivelleerumas. Ega seda muidu ei teakski, kui ei loeks aeg-ajalt arvamusartikleid või ei vaataks telekast valimisreklaame. Kui veel neli aastat tagasi rääkisid ennast rasvaseks söönud punapõsksed poliitikaonud sellest, kuidas rikkamatelt raha ära võtta ja vaestele jagada, siis tänavu enam mitte. Kas on robinhoodilik maailmaparandamine moest läinud või oleme tõesti liikumas sinna, kus sõna „vaene“ ei täheda enam prügikastist poolroiskunud toidu otsimist.

Kahe Eesti vahe kadumisega seoses on toimunud ka teine muudatus — kadunud on eristuvus poliitikute ärisuundades. Tundub, et nüüdsest on kõik kõigile ja suhteliselt ühtemoodi. Ainus, kes saab täna jätkata oma endist liini, on Reformierakond. Praegu on nende ettekuulutatud kuldajastu käes — tahame seda või mitte. Nende purjekas hoiab kurssi ja teeb seda vaatamata Ansipi küborgilikule olemusele elegantselt. Hea tundega ja kvaliteetselt toodetud teleklipid on olnud Reformierakonna läbiv joon juba viimase kahe valimise jooksul. Samas, teatav ülepunnitamine pensionäride ja vaesema kihi teemal on mu meelest liiast — mina oleksin need teemad rohkem õhku jätnud. Ma saan aru, et pensiokaid on palju, aga nad ei ole lollid. Nad on palju targemad, kui õõnes valimislubaduste järgi arvata võiks. Nendega tuleb Nõmme kultuurikeskuses koos pidu panna, nagu Keskerakond teeb. Telekat nad ei usu juba ammu.

Teine, kes minu isikliku sümpaatia on pälvinud, on meie poliitikamaastikul uus tegija — kristlikud demokraadid. Nad on nii pagana süütud lambukesed, et kohe kahju hakkab. Vaevalt, et nad poliitilises plaanis ilmsüütukesed on, kuid oma kommunikatsiooni on nad osanud küll selliselt üles ehitada, et lausa kahju hakkab. Heas mõttes kahju — no kui neil ei ole seda tarkust, kuidas kavalalt asju üles ehitada ja ilusti filmida. Tahaks neid toetada. Ja isegi võiks seda teha, kui nad seda kristlust nii väga kilbile ei tõstaks. Väga veenvalt mõjuvad nende kainestavad tähelepanujuhtimised ühiskonna tegelikele probleemidele. Ja eriti veenvalt mõjub see veidi takune vorm, kuidas seda tehakse. Kui nemad pildile ei tõuse, siis on selles süüdi Jeesus, kes ei ole Eestis just kõige populaarsem kandidaat tänu üldiselt levinud ateismile. Paraku.

Ka rohelised on normaalsed mehed. Nad ei tee midagi ja mingis mõttes on see just kõige õigem praeguses situatsioonis. Ma ei pea Marek Strandbergist midagi — lihtsalt ei tunne teda ning tema sõnavõtud tunduvad kuidagi ülbed ja veidi kahtlased. See on kõigest tunne. Aga ta teeb väga õigesti, et ei süvenda seda tunnet. Nii huvitav, kui see ka ei ole, võib olla mitte reklaamimine päris eristuv reklaam. Kõik sõltub muidugi kontekstist.

Telemaastiku absoluutsed vallutajad on aga vanad tegijad — Keskerakond ja Isamaaliit (nüüdse nimega IRL). Kui on kaks segaduses vintsklevat erakonda, siis need on nemad.

Mis juhtus Keskerakonnaga:
Esiteks — Keskerakond on oma identiteedi täielikult kaotanud. Ilmselgelt on kõik teised vähegi erakonnad võtnud omaks kunagi vaid Keskile omase populismi ja liialdava teleturukeele.

Teiseks — Keskerakonnal pole mitte ainsamatki reaalset asja tagataskusse jäänud — kõiki huvitavad pensiokad, kõik tegelevad muulaste, noorte emade ja tervishoiuga. Ja mis kõige hullem — Eesti on nüüd rikas maa, kus astmelisele tulumaksule kohta pole. Seega, kokkuvõttes on Eesti turundus-goebbelsiks ristitud Paavo Pettai rohe-pruun mundrivarukas ideedest tühjaks väänatud ja admiral Savisaarel pole ka enam ühtki valget allveelaeva silmapiiril peale ühe näruse rongi, mis ka sõidab nii aeglaselt, et isegi Evelyn Sepp suudab oma tikk-kontsadel selle eest ära lipata. Ennustan Keskparteile keskpärast tulemust. Kui tahate võita, peate hakkama mõtlema kvaliteedi peale — või kolige Brasiiliasse, kus teleturg tänaseni väga efektiivselt toimib.

Ja mida teeb IRL:
Kõigepealt — meedia ostmisest üksi pole kasu. Tihtipeale tasub investeerida sellesse, mida seal meedias näidata. Alguses välja käidud rikkuse sõnum on äratundmatuseni hägustunud. Teiseks — hauast on tõusnud äraostmatute zombide rünnakrühm, kes kummitab meid nagu b-kategooria õudukas. Ma ei imestaks, kui täna-homme demonstreeriks mõnes klipis oma dracula-hambaid Juhan Parts. Kolmandaks — mida need mehed meist tahavad? Ma pean väga lugu akadeemikutest, keda IRL-i ridades on rohkesti, ja Tartu vaim on ka teatud piirini okei, aga miks poevad intelligentsed inimesed nende noorte nagade ja õõnsate lubaduste taha? Mis on see, mida öelda tahetakse ja kellele? Millest jutt käib?

Tundub, et alguses oli hea mõte liita kaks katkist erakonda ja hakati seda vankrit kenasti vedama. Aga siis, kui Keskerakond oma esimese teleturu klipi eetrisse lasi, ehmatasid isamaalased veidi ära ning muutsid kurssi. Ainus asi, et selgusetuks jäi, mis see kurss siis nüüd on. Ja täna veetaksegi seda vankrit mitmes suunas korraga — Laari nostalgia, akadeemikute kontemplatsioon ja nagade ülbus. Kahest katkisest asjast sai kolm katkist. Halb. Väga halb.

Noh, ja siis on meie lamedal maal veel üks täiesti eraldi nähtus — Rahvaliit. See on fenomen, mismoodi suudetakse kinni mätsida hiigelsuuri riigivaravastaseid kuritegusid. Pugedes mittemidagiütleva imago taha, mis kordab kõikide teiste lubadusi ja püsides üldiselt väga vait, on Rahvaliit märkamatult tagasi ja ma kardan, et ohtlikum kui kunagi varem. Üsna kvaliteetselt teostatud mainstream-reklaamid ja eriti väikses koguses Reiljani viitab läbimõeldud PR-tegevusele. Angažeeritud on ilmselt profid, kes teavad, et esimesed tapetakse, tagumised hukatakse ja keskmised koju tulevad.

Vastrikkas riigis ei ole poliitikutel lihtne oma kohta leida. Ühes filmis vaatas üks mees üht kolli ja küsis sügavmõtteliselt: kas see on see koletis, mille ma lõin? See koletis, muideks, pistis ta hiljem nahka. Samamoodi peaks Eesti suurimad ja vanemad erakonnad praegu meie riiki vaatama ja üritama aru saada, et millal neid nahka pistetakse. Vahel tundub, et nendel täiskasvanud inimestel puudub sotsiaalne närv kas täielikult või olulisel määral. Teleklipid on tegelikult päris hea indikaatorid, mis näitavad peaasjalikult erakonna koostöövõimet. Kui see on hea, siis on ka teleklipid selged ja arusaadavad ning kõnetavad inimest lihtsalt. Kui koostööd ei ole, siis prevaleerib isiklik edevus või üksikute inimeste totalitaarne vaatenurk ning lõppkokkuvõttes tekib kommunikatsioonist mõõga asemel mitmepäine lohe, kes teeb rohkem kurja kui head.