Jevgeni Ossinovski: Savisaar ja eestivenelaste ebakindel tulevik
et Eesti ühiskonna tuleviku seisukohast kujuneb skandaali tähtsaimaks tulemuseks venekeelse valijaskonna süvenev poliitiline isolatsioon.
Kusjuures kõige toimuva puhul ei üllata mind Savisaare kahtlased finantstehingud ega poliitikute üksmeelne hukkamõist. Fakt, et kapo avalikustas jälitustegevuse tulemused sisuliselt pärast konsultatsiooni koalitsiooniparteidega, lõhnab kangesti poliitilise manipulatsiooni järele. See on murettekitav, ent üllatav on siiski muu.
Nimelt tundub lisaks juba meedias jutuks olnud stsenaariumile, et Savisaare on “reetnud” keegi siseringi kuuluvatest, võimalik, et Eesti eriteenistused on asja uurimisel saanud infot Vene uurimisorganitelt. Arvestades meie riikide vaheliste suhete üldist fooni, saab sellise variandi järeldus olla ainult üks: pärast aastate pikkust toetust ei olda Kremlis Savisaarega enam rahul.
Ning miks peakski? Ühelt poolt on Savisaar läbi aastate kogunud suure enamuse eestivenelaste häältest ja omab seega kindlat mandaati nende poliitiliseks esindamiseks. Samas on ta aga oma poliitilise mänguga jõudnud olukorda, kus ükski erakond temaga koostööd teha ei taha. Sellest kannatab eelkõige Keskerakond ise, kes on surutud ebakonstruktiivsesse opositsiooni riigikogus. Seda olukorda on vene valijatele küll võimalik maha müüa kui traagilise kangelase isetut võitlust kurjade jõududega, kuid nende huvide eest seismisest küll rääkida ei saa.
Näiteks lubas Keskerakond 2007. aasta valimiste eel säilitada venekeelse gümnaasiumi. Kui vaadata aga uuest aastast jõustuva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetluse protokolle Riigikogus, siis selgub, et Keskerakond ei teinud isegi vastavasisulist muudatusettepanekut. Lõpphääletusel olid küll kõik 28 fraktsiooni liiget demonstratiivselt vastu, kuid nimetada seda venekeelse gümnaasiumi kaitsmiseks oleks natuke silmakirjalik.
Sellele vaatamata on paraku tõenäoline, et kui mõni eestikeelne valija pöördub pärast praegust skandaali Savisaarest ära, siis vene valija oma meelt ei muuda. Põhjus ei ole kindlasti emotsionaalne truudus, vaid asjaolu, et alternatiive sisuliselt pole. Vene erakonnad on kõik marginaalsed ega suuda kedagi esindada, samas kui Eesti parteid ei ole siiani osanud või tahtnud vene valijaga tõsiselt suhelda. Seda kaarti kasutab Savisaar ohtralt ise: "Kui mitte mina, kes siis veel?"
Seepärast suudab Savisaar taas kord koguda hea portsu vene hääli, lubades neid kaitsta rahvuslaste rünnakute eest. Samas on juba praegu selge, et Keskerakond satub senisest veelgi suuremasse isolatsiooni, mis omakorda tähendab eestivenelaste poliitilise võõrandumise süvenemist.
Eesti lõimumispoliitika jaoks on praegusel skandaalil kaks tagajärge. Esiteks suureneb seeläbi eestivenelaste poliitiline apaatia, kuna Savisaare eest hääletada on sisuliselt mõttetu ning kedagi paremat horisondil ei paista. Eelmistel valimistel oli venekeelsete kodanike valimisaktiivsus juba 10-15 protsenti madalam kui eestlastel. Demokraatliku osaluse edasine vähenemine võib viia radikaalsete liikumiste tekkimiseni.
Teiseks suureneb pettumus poliitiliselt aktiivsete eestivenelaste seas. Eestis on valimislubadusi võimalik täita ainult koostöös teiste erakondadega ning Savisaar on praeguseks selle võimaluse oma partei jaoks välistanud. Sellest vaatenurgast on ju täiesti arusaadav, miks Keskerakonda toetavad eestivenelased ei usalda ühtegi demokraatlikult valitavat institutsiooni.
Seega tuleb öelda, et puhkenud avaliku arutelu tulemusena võivad mitmed erakonnad koguda küll eestlaste lisahääli, ent peamiseks ühiskondlikuks tulemuseks on vene valija võõrandumine demokraatlikust poliitikast. Ainuke lahendus kriisile oleks tõelise ja koherentse eestivenelastele suunatud poliitika väljatöötamine mõne parlamendierakonna poolt, mis tooks valimisturule uue toote ning julgustaks demokraatlikku debatti lõhestunud rahva ühise tuleviku üle.
Autor on London School of Economics and Political Science' võrdleva politoloogia magister.
