Nojah, võiks arvata, et eks erakonnad korraldavad ikka erinevaid propagandaüritusi, et inimestele oma poliitikuid näidata. Ent tähelepanuväärseks teeb nimetatud ürituse asjaolu, et nende propagandafilmide tegemise, esitlemise ja tele-eetrisse laskmise eest on maksnud riigi poolt asutatud ning maksumaksjate kulul tegutsev Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA).

Eelmisel aastal viis MISA läbi projektikonkursi, mille eesmärgiks oli toetada lõimumist edendavaid meediaprojekte. Sellised tegevused peaksid pakkuma leevendust nn erinevate infoväljade probleemile, mille olulisus on 2007. aasta sündmustest saati vaieldamatu. Integreerivad ajakirjanduslikud projektid peaksid motiveerima eestivenelasi tarbima Eestis toodetud meediat ning paremini informeerima neid Eestis toimuvast. Näiteks sai ERR nimetatud projektikonkursi tulemusel ligi 79 000 eurot poliitilise väitlussaate „Kolmnurk“ tegemiseks ETV2-s.

Lisaks sellele anti ligi 77 000 euro suurune toetus ka projektile, mis nägi ette venekeelsete lühifilmide sarja „Tuntud ja tundmatu Eestimaa“ tootmise ja näitamise telekanalil TV3+. Filmid pidid tutvustama nii eesti- kui venekeelsele auditooriumile Eesti traditsioone. Silma torkab asjaolu, et enam kui pooltes valminud filmidest on „traditsioonide tutvustajateks“ eranditult Reformierakonda kuuluvad poliitikud.

Lisaks juba nimetatud Euroopa parlamendi saadik Ojulandi ja keskkonnaminister Pentus-Rosimannuse propagandafilmide luulelistele pealkirjadele leiame veel titaanliku „Poliitik Mati Raidma ja tule taltsutamine“ ning pisut igavama „Andrei Korobeinik „elektroonilisest Eestist““. Tegelikult on filmide näol tegemist põhjalike pooletunniste persooniintervjuudega, mis integratsiooni vaevalt et edendavad, ent mängivad kindlasti olulist rolli poliitilises kommunikatsioonis.

Loomulikult ei tohiks kellelgi olla midagi selle vastu, kui need väljapaistvad isiksused räägivad 30 minuti vältel oma lapsepõlvest, haridusteest ja professionaalsetest saavutustest. Ent kas seda tuleks tõesti teha maksumaksja raha eest?

Ei saa mööda ka sellest, et Reformierakonna propagandale kulunud 75 000 eurot Eesti ja Euroopa maksumaksja raha oli mõeldud teistest rahvustest inimestele suunatud lõimumistegevuste rahastamiseks. Raha selles valdkonnas aga napib. Aastaid on ju räägitud, kuidas Eesti riigil pole piisavalt ressursse, et tagada kõigile soovijaile tasuta eesti keele kursused. Mõni nädal tagasi lükkasid valitsuserakonnad tagasi SDE ettepaneku lisada kõigile Eestis müüdavatele ravimitele venekeelne infoleht, mis oleks oluliselt parandanud just vanemaealiste venekeelsete elanike sotsiaalset toimetulekut. Inimestele otsest kasu toova seadusemuudatuse hind olnuks aastas ligi 50 000 eurot. Kõige krooniks lõpetas sellest sügisest ilmumise Eestis kvaliteetseim venekeelne poliitikasaade „Kolmnurk“. Rahastuse puudumise tõttu.

Mil viisil aitab ühe erakonna poliitikute reklaamimine kaasa muust rahvusest elanike integratsioonile, on muidugi retooriline küsimus. Jäägu lugeja otsustada, kas MISA praeguse juhi Tatjana Muravjova ja nõukogu esimehe Laine Randjärve erakondlik kuuluvus pigem näitab rahastamisotsuste õigsust või seletab hoopis paratamatult tekkivat muljet, et riigi raha on kõige nahaalseimal kombel väärkasutatud.

Sotsiaaldemokraadid esitasid samas küsimuses riigikontrolörile arupärimise. Lisaks juba mainitud teemadele soovime riigikontrolli arvamust, kas nimetatud reklaamiteenuse osutamist Reformierakonna juhtpoliitikutele tuleks käsitleda kui mitterahalist annetust juriidilise isiku poolt, mis on teadagi erakonnaseadusega keelatud.

Hea Reformierakond, kui ausalt ikka üldse välja ei tule, siis võtke parem ämma kapist, aga jätke niigi piiratud integratsioonivahendid teenima Eesti asja!