Jevgeni Ossinovski: Millist valitsust me ei taha?
Igal rääkijal on oma tõde, mis teiste sõnavõtjate omaga eriti ei haaku. Konkurentidest eristumine ja neile jõuline vastandumine tundub vähemalt pühapäeva õhtuni olevat ainuvõimalik lahendus poliitmaastikul tegutsemiseks.
Eri tõdede üle võib aga vaidlema jäädagi ja poliitikasse igapäevatasandil sugukülmalt suhtuva valija tüütab see kiiresti ära. Keerukaisse nüanssidesse laskumata on otsuseni jõudmiseks üks kiirem tee – asuda välistama ehk teha selgeks, millist valitsust me kohe kindlasti ei taha.
Mida me siis ei taha oma järgmiselt valitsuselt? Esimene pähetulev asi on pronksiöö kordumine. Jah, me ei saa enam riigitüüri juurde lubada inimesi, kelle teod või tegevusetus paiskasid Eesti ühiskonna kaosesse. Küsimus ei olegi niivõrd selles, mida tehti, vaid selles, kuidas seda tehti. Meid on Eestis niigi vähe ja selle riigi kodanikud ei saa endale lubada kriisis vaevlevat vaenulikku ühiskonda. Riiki, kus valitsus ja peaminister lasevad põhimõtetega looritatud isiklike ambitsioonide tõttu vaenul kasvada ja paisuda hävitavaks jõuks. Kus ühed võtavad ööhämaruses monumendi maha ja teised hakkavad protestitundest oma kaaskodanike vara hävitama. Seda ei tohi me enam korduda lasta.
Kauka jumala aeg on läbi
Meil ei ole enam ka mingit põhjust tahta valitsust, kes mõtleks ainult rahanumbrites ja kuulutaks oma ebajumalaks jõukuse, edetabelid ja kasvu.
Viimastel kriisiaastatel on parempoolsed erakonnad eredalt demonstreerinud oma võimet tõsta fookusesse abstraktsed majandusnäitajad ja kohad rahvusvahelistes edetabelites. Seejuures on aga unustatud, et demokraatlikus ühiskonnas on numbrid vaid lavakujunduseks ja peategelaseks jääb ikka inimene.
Kõik on näinud ja omal nahal tundnud, kuidas rahale taandatud riigivalitsemismudel paneb valitsuse inimesi unustama. Kui kõrgelt ja valusalt saab kukkuda ja kes kõige suuremaid ohvreid peab tooma ebaõnnestumise altarile.
Parempoolne valitsus on oma aja ära elanud, kuid ühiskonna sujuva arengu tagamiseks ei tohiks nüüd pendlit ka teise äärmusesse lasta.
Meie ühiskonnas on küllaga tõsiseid sotsiaalseid probleeme ja paljud inimesed vajavad neist ülesaamiseks suuremat abi riigilt. Lahenduseks ei saa aga olla tasuta kartulite või küttepuude jaotamine. Selline populism võib tuua küll edu valimistel, kuid ei aita kuidagi lahendada probleemide põhjuseid.
Vajame valitsust, mis suudaks leida tasakaalu inimeste sotsiaalse turvatunde tagamise ja majanduskasvu edendamise, reaalsete inimeste ja paberil olevate numbrite vahel. Kaalud ei tohi olla liiga ettevõtjate poole kaldu, kuid samas ei tohiks riik ka ametiühingute filiaaliks muutuda.
Meil on vaja vastutustundlikku valitsust, kes mõtleks 10, 20 ja 50 aasta, mitte järgmise valimistsükli perspektiivis. Näen selle valitsuskoalitsiooni juhtiva jõu osas parima lahendusena sotse. Sotsid on vajalikud, sest lased rahvuslased ruulima, juhtub kergesti, et kogukondade vahelised suhted lähevad veelgi rohkem rappa. Hakkavad parempoolsed domineerima, asub järjest suurem arv siin väljaõppinud spetsialiste tööle Soome või Suurbritannia ühiskonna heaks ja meie majadus jääbki tuginema ainult Rootsi rahaga ülal hoitavale sisenõudlusele.
Kui aga valitsusohjad haaraksid äärmuspopulistlikud vasakpoolsed, poleks kaugel aeg, mil ka Eestil tuleb pankroti vältimiseks IMFi abi paluda.
Vaadates käesolevat valimiskampaaniat ja Eesti avalikkuse meelsust, võib kindel olla, et aeg on küps uueks alguseks. Teel tasakaaluka arenguga ja inimnäoliseks riigiks, mida juhib valitsus, kelle otsustes on kaalukeeleks Eesti ühiskonna arengu ühtlustamine ning inimestevaheline suurem õlg-õlatunne.
Kutsume seda siis igavaks Põhjamaaks või koduseks Eestiks, kust keegi ei taha põgeneda sotsiaalse turvatunde defitsiidi pärast! Või sellepärast, et ignorantne valitsus närvidele käib.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
