Jätke järele, te vabameelsed maailmaparandajad!
Olgu lubatud prostitutsioon, kõik muud seksuaalperverssused ja üleüldse kõik, mis kellelgi kunagi pähe tuleb!
Sest (nagu Jan Beltrán enda seisukohta kaitseb) kui tegemist on igaühe vabatahtliku ”hõlptulu” teenimisega, siis ei ole ju tegelikult midagi valesti!
Tegelikult on aga tegemist sellise vaimse labasusega, mida kommenteerideski paha lõhn külge jääb.
Kirjutaja oma Hispaania prostituudiga, näeb ”õiglaslikku” elu nagu paraku paljud teisedki tänapäeva vabameelsust ja liberaalset ellusuhtumist propageerivad suured ”tegijad”. Vaid enda ninaesise ja enda, selle egoistlikult suletud enda, maailma kaudu.
Jah, kindlasti on prostituute, kes oma seksuaalset üliaktiivsust kaubanduslikult välja elavad, kuid — ja ka Jan Beltránil tasub seda eriti aeglaselt lugeda — see ei anna mingit õigust lubada üldiselt vaimse ja füüsilise inimväärtusega kauplemist ega sellega kaasneva käitumisnormi kuulutamist üldiseks väärtushinnanguks, kuna ”kellelegi see ju ometi meeldib”.
Jan Beltráni ettepanek on sama arutu ning sama labase põhjenduslikkusega nagu pisarates pedofiilide tõestused, et ”see meeldis ju meile mõlemale ja too lapsukene ise nii väga tahtiski veel”.
See, et naine või mees müüb oma armusuhte ning teeb seda vabatahtlikult, see on loodetavasti igaühe enda valik. Kuid samuti võiks öelda meelemürkide müüjate, sulide jt üldsusest erinevate ”tegijate” kohta. Et kui nad teevad eelkõige seda, mis neile isiklikult meeldib, siis pole see ju sootuks paha ja sellise tegevuse veel ka seadustades kaitseme heatahtlikult nende isiklikke huvisid.
Totrus, totrus ja veelkord totrus! Inimühiskonna kooslus ei ole mitte isiklikkusel, vaid üldsusel põhinev ning reeglid tehakse üldsuses elamise jaoks. Igaüks võib küll oma elu elada isiklike valikute järgi, kuid üldine moraal ja käitumiskoodeks määrab raamid kogu ühiskonna kui terviku jaoks.
Ka naisprostituut on kord väike tüdruk, kes mängib nukukestega ja tahab emaks saada ning loodetavasti ka on kord ema, hinnatud ja austatud. Siiski peab igale prostituudile selge olema, et prostitutsiooni kleebist ei saa endalt maha.
Seega on mõttetu rääkida hõlptulust, kui selle tuluga ei saa kogu elu hõlpsalt elada, vaid vastupidi. Haigused, alandused ja pettused hoolitsevad selle eest, et ka rahaliste kasude korral on hind (Hr. Beltráni mõttelennu kohaselt) ”lihtsalt keha müümise eest”, äärmiselt kõrge.
Prostitutsioon ei erine muudest moraalitustest. Lubades ühe, peaks lubama kõik. Jah, Eesti poliitikas lokkab prostitutsioon ju avalikult ja poleks mingi ime, kui tuulelippudest otsustajad, kes kogu aeg poolprostitutsioonlikult tegutsevad, ses mingit probleemi ei näekski. Keha asemel müüakse ju suhteid, lepinguid, villasid ja sõpru ning sisimas on tegemist sama prostitutsioonliku ilminguga.
Ja nagu Eesti elu näitab, enamuses ongi iga avalikustatud porduseikluski siiski JOKK. Kas see on siis õige?
Ei ole ”head ja kõigile kasulikku prostitutsiooni” ega ”halba prostitutsiooni”. On vaid valik ja kes selle valib, peab teadma, et ta müüb iseennast inimesena või siis ostab teist.
Kui on vajadus ning tuline valu jalgevahel sundusi loob, siis kindlasti leidubki neid, kes maksavad ja neid, kes müüvad. Nagu Hr. Beltrángi tõdeb — alati on leidunud. Kuid samas on 103ga kindel, et selline tegevus ei saa olla, arenenud ühiskonnas, seadusega kaitstud ning seega ka õigeks ja kasulikuks tunnistatud.
