Järgmisele aastale mõeldes
Teine alternatiiv tavalisele klaviatuuriga kirjutamisele on pliiatsiga kirjutamine, kus arvuti mõistab inimese kirjutatud teksti ja kuvab selle ekraanile. Ka selline võimalus tundub esmapilgul väga ahvatlev, eriti kui mõelda selle traditsioonilisusele: oleme ju aastaid kirjutanud pastakaga paberile ja peame seda väga kiireks ning lihtsaks võimaluseks oma mõtteid talletada või edasi anda. Tegelikkuses aga on paljudel raske iseendagi käekirja lugeda, rääkimata veel sellest, kui peaks dešifreerima kellegi teise kirja pandud teksti. Olen kasutanud Hewlett–Packardi pihuarvutit, mis oleks pidanud mu käekirja ära tundma. Tegelikult ei olnud aga võimalik kirjutada isegi mitte keskmise pikkusega sõnu, sest tehismõistus suutis enamasti taibata vaid üksikute, eraldi seisvate tähtede tähendust.
Ma ei usu, et uue generatsiooni hiired, mis kujutavad endast tegelikult hiirepatju, mille kohal palja käega tehtud liigutused omandavad arvuti jaoks tähenduse, on paremad ja inimese jaoks loomulikumad ning tõhusamad. Need võivad küll vähendada hiire kasutamisest tekkinud randmevalu, kuid see jääb arvatavasti ka suurimaks saavutuseks sellise toote puhul.
Kuid on ka väga paljutõotavaid leiutisi. Näiteks Andy Hopper, kes katsetas firma AT&T uurimiskeskuses nn aktiivseid ametimärke, mis piiksusid inimesele kuuldamatult, kuid masinatele vägagi arusaadavalt. Kogu keskus oli varustatud vastavate sensoritega, mis võtsid töötajate ametimärkidest saadetud infot vastu. Selliste elektrooniliste ametimärkide idee oli lihtne: kõik töötajad kandsid vastavaid märke, mille tulemusel tundsid kontorimasinad inimese ära. Nii võisid kõik töötajad jalutada mööda hoonet ja vaadata, kuidas arvutid vahetasid nende lähenedes desktopi just selle inimese töölauaks; lähim telefon helises alati just selle inimese jaoks; printides valis süsteem kõige lähemal asetseva printeri jne. Firma Ubiquitous Systems plaanib selle süsteemi traadita ühenduse abil kasutusele võtta.
Selline suundumus näitab selgelt, et võrku ühendatud seadmed hakkavad käituma erinevalt praegusest: enam ei vasta seadmed mitte meie tegudele, vaid püüavad taibata, mida me tahame. Hea näide on TiVo videomakid, mis on põhimõtteliselt suured kõvakettad, mida kasutaja kontrollib hiire ja klaviatuuri asemel televiisoripuldiga. TiVo salvestab televõrgust tulevat infot (60–80 tundi) digitaalselt ning pakub hiljem kasutajale võimaluse vaadata saateid talle sobival ajal. Nagu tavaline videomakk, kuid parema kvaliteediga. Aga TiVo on lisaks sellele ka õppimisvõimeline: mõne aja möödudes õpib makk selgeks, millised saated kasutajale meeldivad, milliseid näitlejaid, saatejuhte, teemasid, kanaleid eelistatakse ning salvestab neid automaatselt. Selline süsteem toimib juba mitmete programmide puhul, kuid kodumasinad pole üldiselt õppimisvõimelised. USA firma Banter programm (vt ka www.am.ee/3545) näiteks on suuteline õppima kasutaja e–kirjade lugemisharjumusi ja filtreerib mõne aja möödudes soovimatud reklaamid ning muud ebavajalikud kirjad ise välja. Ettevaatlikult jäetakse need kustutamata, kuid nihutatakse postkastis järjest madalamale kohale.
Tegemist on uut tüüpi liidesega. Milline on nt TiVo puhul kasutajaliides ehk user interface? Peale selle, mis kohe silma torkab, on liideseks veel kasutaja harjumused ja kombed. Kasutajaliides on kõikjal meie ümber: see on kodus ja kontoris, kus meid ümbritseb mööbel ja kodumasinad, mis võiksid teada, kus me istume, mida me teeme ja mida meile teha meeldib.
Masinate mannetu suhtlus
Teine eelnevaga haakuv teema on omavahel suhtlevad masinad. Arvutid suhtlevad omavahel, see on selge. Mõned masinad veel, aga see on mannetu võrreldes võimalustega, mis meil on olemas. Guy Keyney Personal Computer Worldist räägib ühes oma kolumnis, kuidas telefonid võiksid omavahel suhelda. Minu telefon helistaks mu sõbrale ja nende vestlus näeks väljas umbes selline: „Peeter, kas oled reedel vaba?” küsib minu telefon sõbra telefonilt, mis kontrollib selle peale sõbra digitaalsest märkmikust, kas reedeks on mingeid plaane ja vastab: „Olen kuni kella neljani Tartus, pärast seda aga vaba.” Minu oma teataks koha, kus kohtuda. Peeter saaks hiljem oma telefonilt teate ja ta saaks siis kas kokkulepitud ajaga nõus olla või seda muuta ning minu telefonile vastava teate saata.
Telefoni automaatvastaja praegusel kujul on pehmelt öeldes ajast totaalselt maas ja selle õige koht on ajaloo prügikastis. Keegi tahab minuga rääkida ja saab oma juttu salvestada? Selline võimalus oli olemas juba mitukümmend aastat tagasi. Loodetavasti pole vahepeal aeg päris seisma jäänud. Kõnetuvastus muudaks selle võimalikuks: kui mu telefon tunneb ära ja teeb vahet minu emal ja isal, sõbral ja naisel, lapsel ja ülemusel, siis saab ta vastavalt sellele ka reageerida. Mis saaks siin olla keerulist? Kui sellisel automaatvastajal tekiks probleem, mida ta ei suuda lahendada (ta ei mõista kasutaja kõnet või pole tal vastavaks juhuks tegutsemisjuhendit), saan mina oma PDA–sse (või mobiiltelefoni või mõlema sümbioosi) teate, et mu lauatelefonile on kõne ja robot vajab abi. Mul oleks võimalik sama seadmega protsessi sekkuda või lasta helistajal jutt lihtsalt linti lugeda.
Aga ühilduvusega on tõsiseid probleeme. Kujutlege olukorda, kus seisate kontoris oma ilusa suure monitoriga arvuti ees mobiiltelefon käes, aga teil pole võimalik lugeda telefonis olevat infot arvuti ekraanilt. Ega kasutada (arvuti) klaviatuuri SMS–i saatmiseks või muu info sisestamiseks. Üsna naeruväärne, et sellise seadmete külluse juures peab endiselt kasutama telefoni paari sentimeetri suurust „lukuauku” ja minu näppudele liiga tillukesi klahve. Milleks see Bluetooth siis üldse loodi? Sarnane olukord on kodus. Vaatate televiisorit ja teile tuleb e–kiri, mille lugemiseks peate minema teise tuppa arvuti juurde. Normaalne oleks, et kogu ümbritsevale infole oleks võimalik ligi pääseda ühest kohast. Võtaksite televiisori puldi ja paari nupuvajutusega oleks teleri ekraanil värske e–kiri. Või kõne, mis tuleb mu digitaalliini kasutavale lauatelefonile. Kogu info selle kohta peaks ilmuma tegelikult selle seadme ekraanile, mida ma parajasti kasutan (antud juhul siis televiisor). Süsteemid ei ole ühilduvad ega suuda mõelda. Selle asemel luuakse aina rohkem lisafunktsioone, mida keegi iial ei kasuta. Mõelge kõikide nende võimaluste peale, mida suvaline programm pakub. Tavaliselt kasutatakse sellest umbes kümmet protsenti. Kõik programmeerijad ja suured firmad on siiani oma loometöö, oma R&D sihtinud valesse suunda.
Mul on piinlik, kui ma mõtlen selle peale, millise näoga vaatavad meid, praeguseid kasutajaid, tulevikukasutajad. Nad ei suuda uskuda, kuidas me saime hakkama nii keeruliste süsteemidega, kuidas meil jäi üldse aega teha veel midagi peale masinatele kõige lihtsamate asjade selgitamise.
