“Järgmine” Eesti

Viimased kümme aastat on Eesti ühiskonda ärkvel hoidnud kui mitte miski muu, siis vähemalt soov taasliituda Lääne kultuuriruumi ja seal paiknevate institutsioonidega: NATOja Euroopa Liiduga. Nüüd, mil seni kihelust tekitanud ihad saavad peatselt rahuldatud, on Eesti ühiskonnateadlased hakanud küsima: kuidas minna edasi?

Teisipäeval kutsuski Strateegiliste Algatuste Keskus kokku foorumi “Järgmine Eesti”, et panna alus üldrahvalikule diskussioonile Eesti ühiskonna arengusuundade üle.

Korraldajad põhjendavad foorumi nimevalikut ja eesmärke asjaoluga, et arutelud pooleteist aasta taguse sotsiaalteadlaste Kahe Eesti kontseptsiooni üle on jõudnud ummikusse, sest ei paku lahendusi, kuidas kaksikjaotust ületada. Korraldajad nendivad, et kuna Eesti on oma arengus jõudmas uude kvalitatiivsesse etappi, tuleb üha enam küsida, milline on Eestit edasi viiv ühisosa ja visioon.

Raadio Vaba Euroopa küsitletud foorumist osavõtjad peavad diskussiooni algatust valdavalt tervitatavaks sammuks. Andres Tarand peab üleskutset diskussioonile vajalikuks hoolimata sellest, et varasemad säärased ettevõtmised on vaibunud enne tulemusteni jõudmist.

“Ettevõtmine on vajalik. Küll aga ei korraldata foorumit esimest korda, täpselt viis aastat tagasi tehti üks katse pikaajalist ettevaatamist Eestist harrastada. See tootis teatud tulemuse — press võttis osa -, aga lõppes nulliga, sest ühiskond ei olnud päris valmis. Nüüd tuleb uuesti üritada, ilmselt on aeg päris paras,” märgibTarand.

Paljud Eesti kultuuri ja ühiskonnategelased on kinnitanud, et ühise rahvusliku visiooni ja eesmärkide sõnastamiseks on tagumine aeg. Tartu Ülikooli semiootikaprofessor Kalevi Kull ütles Raadio Vaba Euroopale, et ainult siis, kui Eesti rahvas selle visiooni leiab, on tal lootust püsima jääda. “Kui me leiame Eestile uue selle paigaga seotud ja ja meie kultuuri kokkuliitva väärtusvaate, siis on lootust, et me kestame tükk aega edasi. Kui me seda uut mütoloogiat ei leia, siis me sulandume teistesse kultuuridesse. Paljudel rahvastel ongi niisugustel perioodidel nii juhtud,” osutab Kull.

Foorumil osalenud kirjanik Maimu Berg ütleb, et ka kultuuripoliitiliselt on tuleviku nägemuse puudus hetkel murettekitav. “Ütleksin, et selles osas on Eestis absoluutne visioonipuudus. Kas te näete mingisugustki kultuurivisiooni või mingit kultuuripoliitikat? Selle jaoks on olemas terve ministeerium. Ja sealt ei ole ühtegi nägemust, ühtegi mõtet, ega ühtegi arutelu ellu kutsutud, mis Eesti kultuuripoliitikale mingi suuna, eesmärgi või sihi annaks,” räägib Berg.

Sotsioloog Juhan Kivirähk ütleb Raadio Vaba Euroopale, et ehkki üleskutse diskussioonile on vajalik, ei teki ühiskonnas arutelud reeglina kunstlikult, vaid iseenesest. Kivirähk osutab, et foorumile saabunud hulk parteipoliitikuid annab põhjust oletada, et algatus tuli natuke valel ajal.

“Praegu on üldse keeruline aeg sellise asja algatamiseks. Taheti, et osa võtaks 50 inimest, aga kohale tuli üle kahesaja. Ühed valimised lõppesid ja teised algavad. Kui see diskussioon ka käivitub, saab ta valimiskampaania märgi külge. Võibolla on tõsiseks aruteluks õige aeg pärast kevadisi valimisi,” selgitab Kivirähk.

Foorumi “Järgmine Eesti” korraldajad loodavad, et Eesti tuleviku üle astuksid diskussiooni avaliku elu tegelased erinevatelt elualadelt ning lubavad samas, et samateemalisi foorumeid korraldatakse juba lähitulevikus.