Järelevastamissüsteem on ebapedagoogiline
Lugenud õpetajate kogemustest Saksamaa koolis („Kolm nädalat Saksamaa koolis”, ÕpL 02.03) tekkis mul mitu mõtet. Esiteks ei tunta Saksamaa koolides hinnete parandamise võimalust ega järelevastamist.
Kui sattusin 2000. aastal Eestisse, oli mul viiendas klassis juhtum, kus kontrolltöö toimumise päeval viibis üks õpilane suusapuhkusel. Naasnud, küsis ta, millal saab töö järele teha. „Aga kus sa siis olid, kui meil oli kontrolltöö?” küsisin mina. Saanud teada, miks õpilane puudus, ma muidugi keeldusin järeletegemise võimalust andmast. Asi läks õppealajuhatajani, kes seletas mulle, et õpilasel on õigus järeltööd teha. Kuna olin Eestisse äsja saabunud, nõustusin, mõeldes: „Kui oled Roomas, tee nagu roomlased.”
Järelevastamise süsteem on minu jaoks väga ebapedagoogiline. Ideaalis on see mõeldud õpilastele, kes on kontrolltööpäeval tõsiselt haiged või, hoolimata sellest, et valmistusid kontrolltööks nii hästi, kui suutsid, ei olnud võimelised tööd ära tegema. Reaalsus on aga tihti see, et samal ajal, kui mina jagan kontrolltöid, küsib õpilane, millal on järeltöö, sest ta ei jõudnud õppida. Tihti ei kasutata isegi sõna „jõudma”, vaid lihtsalt „ei õppinud”.
Kasvatab laiskust
Peaaegu alati tekib õpilasel võimalus kontrolltöö järele teha. Veel absurdsemaks muutub olukord siis, kui õpetajad võimaldavad ka positiivseid hindeid parandada. Kas tõesti loeb ainult lõpptulemus? Või on õppimine protsess, millest õpilane peaks igas faasis osa võtma?
Õpilased õpivad 12 aastat, et nad ei pea ilmtingimata kokkuleppest (nt millal nad teevad kontrolltööd) kinni pidama. Õpivad, et ei pea tähtajaks valmis olema, et elus antakse alati teine või isegi kolmas võimalus. Me kõik teame, et nii see ei ole. Tööandjad ei oota ainult teadmisi, vaid ka nn soft skills’i, muuhulgas oskust tähtaegadest kinni pidada, asjad esimesel võimalusel ära teha.
Kui algkoolis on järelevastamise süsteem veel mõeldav, sest laps alles kohaneb kooliga, siis teises kooliastmes peaksid õpilased tööelu reegleid õppima hakkama. Gümnaasiumi ei ole sellel süsteemil kindlasti enam asja, sest sealsed õpilased saavad kohe või juba on 18.
Järelevastamise süsteem raiskab ka aega ja ressursse. Õpetaja peab kontrolltöö uue variandi välja mõtlema, et järele vastaval õpilasel ei oleks teiste ees eelist. Uue variandi väljatöötamiseks ei jätku tihti aga aega. Teiseks peab õpilane eraldi järele vastama. Ühes koolis on infojuht selleks välja töötanud lausa internetipõhise registreerimissüsteemi. Õpilane saab end järelevastamisele elektrooniliselt kirja panna. Kõik registreerunud õpilased tervest koolist pannakse teatud päeval pärast kaheksandat tundi ühte ruumi. Üks õpetaja jagab töid ja valvab õpilasi. See kõik maksab ju aega ja raha!
Eesti õpilased on tunnis passiivsed
Minu õpilased olid üllatunud, kui tähtis on Saksamaa koolides aktiivne osavõtt tundidest. Hinne tunnistusel ei sõltu ainult kirjalikest töödest ega suulisest vastamisest, 50% sõltub õpilase aktiivsusest tundides. Kuna õppimisel ei ole oluline ainult tulemus, vaid ka protsess, eeldatakse, et õpilased töötavad aktiivselt kaasa. Võõrkeeltes on see ülioluline, aga ka teistes ainetes tähtis. Paraku saab õpilane Eestis oma hinded valdavalt kirjalike tööde ja üksikute suuliste vastamiste eest.
Kunagi tahtsin õpilasele, kellel olid kontrolltööd viied, kolme panna, sest ta oli olnud tunnis passiivne. Võite ette kujutada, mis juhtus – see oli skandaal! Ja nii seisan tihti 12. klassi ees, kus on väga arukad õpilased, kes ei tõsta kätt. Olen kindel, et ka paljud minu kolleegid võitlevad õpilastega, kes lihtsalt istuvad ja heal juhul ka kuulavad, aga aktiivselt tunnist osa ei võta.
Ometi on pärast kooli ka neil vaja oskust diskuteerida ning oma mõtteid ja teadmisi teistega jagada. Olen kindel, et Eesti õpilased on selleks võimelised, kuid praegune süsteem ei aita neil selles vallas areneda.
