Janek Mäggi: Uus reaalsus kehtestab end ise

 (58)
Janek Mäggi: Uus reaalsus kehtestab end ise
Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Kui me kolime ühest linnast teise, näiteks Võrust Tallinna, muutub meie elus lühikese ajaga väga palju. Muutub harjumuspärane keskkond, muutuvad inimesed meie ümber. Ja lõpuks muutume me isegi. Meie ümber tekib uus reaalsus.

Võrus võis peaaegu kõik kümme aastat olla ühtemoodi – seesama kassapidaja kodupoes, samad asfaldiaugud, sama naabrinaine, kes alati kärgib, kui midagi viltu on. Oodates uut kevadet märkasime akna taga justkui samu sinililli, mis igal aastal. Kõik kordus. Igal aastal ühesugune jaanipäev ja ühesugused jõulud.

Kuid Tallinnas on kõik teisiti. Siin on bussid, mis on tipptunnil rahvast täis. Autoga ei julge sõitagi – sõidavad üle. Inimesed on närvilisemad ja „asjalikumad“. Kellelgi pole sinu jaoks kunagi aega. Ja ega õieti ei huvita ka. Võrus teadis naabrinaine vähemalt mu nime. Siin elad ja elad, aga keegi ei teagi, et sa olemas oled.

Just sellised suured muutused on praegu toimumas majanduses. See, mis tundus turvaline ja armas, ei tööta enam. Firmad, mille aktsiad tundusid pika perspektiiviga investeeringud, vaaguvad hinge või on suisa pankrotis.

Siiski on kummaline, et see ei olegi midagi erakorralist. Sest reaalsus ei muutu kunagi sellel hetkel, kui meile tundus, et ta muutus. Reaalsus muutub pika aja jooksul ja kunagi ei saa täpselt aru, kus must valgeks üle läks või vastupidi – sest vahepeal on sujuv üleminek ja palju halli.

Eesti reaalsus on see, et meie ettevõtted maksavad näiteks kümme korda vähem, kui me kaks aastat tagasi arvasime. Meie korterid maksavad kaks korda vähem, kui me kaks aastat tagasi arvasime. Me töö on kolmandiku või poole vähem väärt, kui me kaks aastat tagasi arvasime, et ta väärt on.

Turul on küll alati õigus (nagu väidavad investeerimispankurid – et see, mille eest on kaupa võimalik müüa, ta ka väärt on), kuid turg lähtub talle mõistetavast reaalsusest.

Kuid ka uus reaalsus ei pruugi kesta igavesti, kõik võib jälle ja väga kiiresti muutuda. See, kuidas asjad tegelikult on, loeb vähem kui see, kuidas nad paistavad olevat. Kui meile tundub, et kõik on väga halvasti, teeme me tegelikult kõik selleks, et oleks veel halvemini.

Lihtne näide on kulude kärpimine – jah, see laseb õhku välja. Kuid reeglina laseb ta ka õhust tühjaks. Kui meile tundub näiteks, et õhupallis on liiga palju õhku, siis kui me seda nõelaga torgime, kaotab ta lennuvõime väga kiiresti. Kusjuures pole vahet, kas torkida palli ühe, või nelja nõelaga korraga.

Majanduskriisi häda ongi selles, et kui õhupallis on väike auk, on kõige kavalam püüda seda lappida – mitte õhku juurde puhuda, vaid õrnalt lappida, hoida õhku sees, sest midagi immitseb välja niikuinii.

Eestis ja eriti Lätis on suureks probleemiks see, et me ei julge-taha-oska uue reaalsusega leppida. Kes on näinud sakslaste filmi „Allakäik“, mis räägib Hitlerist tema viimasel päevadel, see mõistab, et suured juhid lähevad hulluks, kui kõik, mis seni on õnnestud, enam ei õnnestu.

Valus on vaadata, kuidas mees liigutab diviise (mida ammu enam pole!) siia ja sinna ning usub, et kohe tuleb pööre. Ja siis võit. Pööre tulebki. Kuid mitte võit, vaid lõpp. Katastroofiks pole seda enam mõtet nimetada, sest see on juba toimunud. Palju varem. Esimese vale sammuga.

Mõned Eesti Vabariigi juhtimisotsused ja juhtide selgitused on hitlerlikud. Just selles mõttes, et nad eiravad reaalsust ja on seda väga kaua eiranud. Jutt, et kaitsekulusid ei saa vähendada, arstide palku ei saa vähendada, emapalka ei saa vähendada jne on kõik justkui õige. Kuid ainult justkui.

Kui meil on Läti järel Euroopa kalliduselt teine raha, me ei taha tõsta makse ega langetada kõrgepalgaliste ametnike palku, siis annab see tunnistust vaid sellest, et me ei saa aru, mis meie ümber toimub. Vaid pöörane arvestab rahaga, mida ta (vähemalt alateadvuses) teab, et seda ei ole.

Me peame mõistma, et meie ümber on uus reaalsus. Paraku ei ole me kolinud mitte Võrust Tallinna, vaid Tallinnast Võrru. Võrus ei ole niipalju ööklubisid kui Tallinnas. Ja kui kohalik ei ole, võid ka kitli peale saada. Töökohtadega pole kiita ja ka palgad on väiksemad.

Kuid Võrus on vähemalt naabrimutt, kellelt saab soola laenata. Ja sinililled õitsevad ka akna all. Kolmandal aastal juba ootad, et läheks nad ometi õitsema. Ja elu ikkagi ilus. Nagu lill.