Janek Mäggi ETV valimisdebatist: kõige mõjusam oli Marju Lauristin, väikeparteid tekitasid piinlikkust
Suhtekorraldaja Janek Mäggi kommenteeris ETV viimast valimisdebatti, tuues välja, et stuudios said kokku poliitikute kõrgliiga ja väikeparteid, kes vist isegi ei teadnud, kuhu olid astunud...
Mäggi: "Kõige mõjusam oli Marju Lauristin – selge jutt, hea diktsioon, hiilgav erudeeritus, rõõmsameelsus, innukas esinemine. Lauristin naeratas ja naeris – jättis sooja ja pingevaba mulje.
Ka Tunne Kelam oli heas vormis – selget näha, et teab, mida räägib. Kõnetehniliselt Lauristiniga ühel pulgal. Lauristin eeliseks oli see, et ta on naine (eristuv) ja värke europarlamendi kontekstis. Kelamit aitas süsteemi tundmine detailideni – igal sõnal oli kaal.
Andrus Ansip mõjus veidi loosunglikult, ta nagu ei olnud peaministri rollist välja saanud. Oli eriti saate alguses kaitseseisundis, kuigi teda keegi ei rünnanud. Sinimustvalge riietus oli plakatlik. Kuid selget oli Ansip üks targemaid. Faktid ja veenvus. Nagu ta oleks ikka veel peaminister. Paljude eestimaalaste jaoks (emotsionaalselt) ongi. Ansip oleks pidanud vahetama lipsu, parem ka ülikonna tooni – et vaataja tajuks tema rollimuutust.
Martin Helme püüdis olla sama jõuline nagu Ansip, kuid tema nõrkuseks on võimul olemise kogemuse puudumine. Ta oli liiga agressiivne ja mustvalge.
Savisaar oli demonstratiivselt vastanduv, nagu ikka. Ka kehakeeles. Käed (teadlikult) kaamera ees koos, nägu varjamas. Pintsaku äravõtmine näitas: mina olen eriline! Savisaare viide, et Keskerakonnal on venelastega üks leping, kuid Reformierakonnal kaks, oli Keskerakonna valijate jaoks tabav teravmeelsus. Või: “Tunne Kelam on igati tore mees, aga tema leib on rääkida Ukrainast, minu leib on rääkida Eestist.” Kuldsuine Savisaar tuli välja saate teises pooles.
Suuremate erakondade esindajad tundsid “ebamugavust”, mida oli nägudelt näha – väike-erakondade "noorpoliitikute” tekst oli nende jaoks arusaamatu sõnamulin – nad torkasid silma sellega, et nad ei teadnud päris hästi, kuhu nad on sattunud – valge pintsak (Marko Kaasik), panganduse paika panemine kasvõi natsionaliseerimise kaudu (Vello Leito). Oli piinlikke hetki. Saates olid täiesti erineva kaaluga isiksused – osad esindasid peaaegu ainult iseennast, osad jälle sadu-tuhandeid valijaid-kodanikke. Kuid sõna neile ka ülearu ei antud."
