Jane Snaith: Kui vigu ainult laidetakse...
Ütlen ausalt – ma ei ole NO99 etendust “Ühtne Eesti” näinud. Kui mõni nutikas uudiste esikülgedel särav sõnasepp seepeale taas arvab, et eks see minu rumaluse või kultuurivaeguse tagajärg on, täpselt nii nagu Kristiina Ojulandi mõttekaaslaseks olemine, siis ei saa ma sinna midagi parata.
Ma ei tea, ja pole selle üle mõtisklenud, mida NO99 tegelikult tahtis öelda, kas teha paroodiat või kajastada tegelikkust või luua midagi rohkemat kui vaid ühekordne saalitäie rahva emotsioonide ergutamine. Minu igapäevast elu ei määra see, mis mitu aastat tagasi kusagil laval toimus või mõne tubli ja toreda kultuuriinimese loominguline välgatus. Julgen arvata, nii on suure osa eestimaalastega.
Mina elan tavalises maailmas, mis on suures osas ilma “etenduseta”. Ärkan hommikul üles, joon kohvi või vahel mõtisklen, kas tervise huvides ehk ei jooks. Saadan lapse kooli ja istun arvuti taha töötama. Teen seda juba teist aastat ilma igasuguse sunnita vabatahtlikult, lihtsalt selleks, et kellegi elu Eestimaal paremaks muuta, et vanemliku hooleta lapsed leiaks endale turvalise uue perekonna, et need perekonnad suudaks ka teise võimaluse saanud lapsed paremini üles kasvatada. Et lapsed üldse ei kaotaks perekondi, mis annavad ühiskonnale esimese alustala.
Jah, ka mina näen, kui palju asju meie ümber vajab ümberkorraldusi, mis tehtud kiirustades, rumalalt või läbimõtlematult. Näen kadedust ja seda, kuidas enda upitamiseks kasutatakse kõlavaid peakirju või pragunevaid väliskihte. Vahel lausa kuritahtliku hoolimatusega. Kuid ma ei oska keerata end mugavalt tugitooli ning hakata üleoleval toonil kõike seda ironiseerima ja absurdihuumorisse keerama. Uskumatult naiivsena võtan vastutuse ja asun tegutsema. Vea laitmise asemel püüan aidata vea tagajärje all kannatajaid või oma jaksu piires veidigi viga parandada.
Aga ma tean ka seda, et neid veel vildakaid asju ei saa muuta kodus laua taga, lihtsalt hea inimene olles või paremat maailma ette kujutades. Paljud teemad vajavad läbi võitlemist, vaidlemist, tõestamist – ja kogu riigi toimimise süsteemi muutuste toomist. Muutused ei teki siis, kui hulk tegelasi ise käiseid üles käärimata mugavatest tugitoolidest neile oma näpuganäitamistes viitavad. Muutused tekivad, kui piisav hulk inimesi ühendab oma jõud ja nägemused ning hakkab tegema reaalseid tegusid nende muutuste elluviimiseks.
Aga siiski ka sõnaseppi on väga vaja. Meedial, avalikustamisel on tohutu jõud. Mul on ainult kriipivalt valus, kui need, kellele see and on antud, ei oska seda kasutada positiivsete muutuste toetuseks. Julgustuseks kõigile, kes vaatamata ohule saada koheselt erinevate negatiivsete hüüdlausete ohvriks, siiski julgevad oma nina välja pista ja proovida. Ja mis selles halba on. Edasi ei lähegi uued algatused, kui me neid kohe jalgapidi tagasi sikutame. Äkki paneks vahetevahel hoopis õla alla?
Tean, et sellel teel minema hakkajatel ei saagi kerge olla, mädanenud tomateid ikka lendab. Mõtlema paneb ainult see, miks tegelikult mind ja mu mõtte- ning tegutsemiskaaslasi pori ja solvangutega loobitakse. Kas on ebamugav näha, et keegi, keda isegi ei tunta, mingid uued näod, tõepoolest püüavad olukorda muuta. Ehk tuleb tunnistada, et selline võimalus on olemas – ole mees, kääri käised üles, leia mõttekaaslased ja asu tegutsema! Ent see on ebamugav, vaevarikas, keegi ei maksa selle eest nii hästi kui sissetallatud radadel olemasolevaid kanaleid mööda ressursse jagades. Siis on lihtsam tembeldada lolliks see, kes püüab midagi teha, sest ta võtab ju – olukorda ehk kunagi ka PÄRISELT muutes leiva ära. Mugav on näidata, mitte millekski kohustava positsiooni alt vigadele kuid ühtki neist ise mitte püüdagi parandada.
Ometi ma jätan endale õiguse austada inimesi ja nende õigust elada ja tegutseda nii nagu nende väärtushinnangud seda annavad teha. Austan ka neid, kes kriitikat teevad, sest ka neile on antud koht siin päikese all, mida täita.
Kurb ainult, et me kõik nagu tahaks muutusi ühiskonda, kuid oleme ise niivõrd vanas kinni, et reaalseid muutuste poole püüdjaid loobime kividega enne, kui nad saavad isegi oma ideid teoks tegema proovima hakata. Kurb, kui inimesed ei usu poliitikasse ja poliitikutesse enam isegi niivõrd, et anda uutele tulijatele võimalus. Anname ise valimistel poliitikutele hääled ja koheselt pettume nende käitumisest nende häältega saavutatud positsioonis. Ent kui tulevad teised, kes tahaks teha teistmoodi ei anna me neile isegi võimalust. Mitte isegi erakonnana valimistele jõuda vaid üldse erakonnana sündida. Inimesed liiguvad ja arenevad – õpivad oma vigadest ja proovivad vigade hinnaga saadud kogemusi rakendada uue loomiseks. Erakonnad tekivad ja kaovad. Isegi kui me katsetame – siis iga uus samm on kogemus. Igas kogemuses on kaks võimalust – kas me õpime sellest ja läheme edasi või laseme kõrvad lonti ja lubame sellel kogemusel ennast maha tampida.
Ärge olge ahned, ärge võtke teistelt võimalusi ennast teostada nii nagu nemad seda mõistavad - olgu see NO99 näitlejad või Kristiina Ojulandi mõttekaaslased. Andrus Kivirähk alustas kirjanikuteed samuti kuulsate klassikutest autorite olemasolevate raamatute paroodiateks kirjutamisest – kas keegi teda sealjuures süüdistas näiteks Tammsaare ideede varastamises? Ei, sest tulemuseks oli uus ja värskendav, mis sest et rahva mällu oli põhikooliharidusega kinnistunud kirjandusklassikast tuge saanud looming. Miks ei lubata sedasama teha uue erakonna asutajatel? Luua uut, mis põhineks vanal ja kõigile teadaoleval?
Me kõik asume oma evolutsiooni tasemel ja liigume omas rütmis, valgustame ja vibreerime omal lainepikkusel ning saame oma kogemuse sellest. Mina hindan oma elu kõrgelt. Sest see on minu ainus elu. Ja ma tahan seda seiklust läbi käia, sest mul ei tule selleks teist võimalust. Ma tahan teha kõik mis minu võimuses, et pärast ei peaks ütlema – oli võimalik, aga lasin võimaluse muutustesse panustada käest. Liigun edasi just selliste mõtte- ja ideekaaslastega, kellest ma tunnen toetavat resonantsi.
Meie valikud loovadki meie elu ja ma loodan, et ka teie ei ole surutud valikute vahele, mis sunnivad loopima pinnapealseid, aga valusalt haavavaid “ühiskondlikke” arvamusi, mis sageli isegi lähe kokku teie kui inimese tõeliste ja tegelike eluliste motiividega.
