Jan Beltrán: Seaduslik prostitutsioon kõigile kasulik

Meie igapäevases elus domineerivad endiselt mitmed müüdid ja valehäbi, mille kummutamine pole konservatiivsemates ringkondades lihtne. Väidetavalt näitavad uuringud, et naisprostituudid kannatavad samasuguste traumade käes nagu sõjavangid, vägistamise ja piinamise ohvrid, ja seda ainult seetõttu, et nad on prostituudid. Feministide arvates on keha ja seksuaalsuse kaubaartikliks muutmine koguni alandav.

Olen suhelnud seoses valmiva tõsieluromaaniga ühe hispaanlannast prostituudiga. Läbi tema jutustuse võin veelkord kinnitada, et prostituudi elukutse valimine ei ole siiski mingi häda- või sundvalik, vaid soov teenida raha lihtsamal moel ja teha seda tööd samaaegselt nautides. Ja veelgi enam – tegemist on prostituutide endi sõnul hõlptuluga.

Õiglus ja austus on iga mehe ja naise väärikuse alustalad. Hispaanias on prostitutsioon eksisteerinud läbi sajandite ja pigem suhtub suurem osa ühiskonnast prostituudi ametisse tolerantselt ja halvustamata. Ilmselt ongi see põhjuseks, et enamus siinsetest prostituutidest ei näe oma töös midagi alandavat.

Pole ju tähtsust, kas naine või mees saab palka oma ande, hariduse, nutikuse või keha müümise kaudu, sest töö on töö. Peamine siin on, et seadustega peavad kõigi osapoolte huvid kaitsud olema. Töösuhe ja -tingimused peavad olema seadustega tagatud nii lavalaudadel, vabrikutes, kontorites kui ka bordellides. Kui pangakontoris ”ekspluateeritakse” pangatöötajat, ei torma keegi panka sulgema ega ka kehtestata klientidele sinna sisenemise keeldu.

Kuid lõbumajad, mis nn “üldise moraali ja normide” kohaselt ei sobi Eesti rahvaesindajate ja Eesti luterliku kiriku vaadetega, peavad ebaseadlikku, õigemini seadusega reguleerimata äritegevust varjatult ehk nö põranda all edendama.

Kuulduste kohaselt ei olevat klientide puudust ka TÄPE ja PUPU ajal, mis tähendab, et teenuse järele püsib nõudlus. Seega võiks ju ka küsida, kas ikka tegu on ühiskondlike moraalinormidega või hoopis topeltmoraaliga?

Imestust äratab, et riigikogulased, kelle neliaastaku (tundub et ainsaks) eesmärgiks on ka järgmistel valimistel rahvast esindama pääseda ja laitmatuid töötingimusi nautida, ei tunne küünemusta eest huvi prostituutide tööelu seadusliku reguleerimise vastu ning vaikivad nagu tummahambad. Ometi on ka prostituutide näol tegu vähemusega, kelle huvidega ja kaitsmisega üks ennast demokraatlikuks pidav lugupeetud ühiskond ja riik tegelema ja arvestama peaks.

Üle päeva kurdetakse riigikassa halba seisu, kuid samas põigeldakse kõrvale prostitutsiooni legaliseerimisest. Nii jääb riik ilma maksudest ja prostituudid sotsiaalsetest garantiidest.

Vabatahtlike prostituutide eest kõnelejaid võib otsida tikutulega, see-eest aga soopõhise vägivalla seadusepunktidesse sättimise eest võitlejaid leidub feministide hulgas kamalute kaupa. Keegi ei räägi prostituutide õiguste eest, olgu nad siis mehed või naised.