Jalgrattur ei ole kamikaze, jalakäija püha lehm!
Selle loo kirjutan ma siia vaid õiglustundest ajendatuna. Mulle ei meeldi, kui ollakse kellegi vastu ebaõiglane. Veel vähem kannatan ma seda, kui seadusi tundmata neid väänama kiputakse. Ilmselt pole mina ainus, kes imestas, kui leidis siit artikli, mille autor jalgrattureid lausa terrorismis süüdistas.
Loomulikult, alati on neid, kes kellegi teisega arvestada ei suuda, kuid erandite järgi kõiki teisigi pahaks-pahaks pidada on vabandage väga lapsik.
Tõsi, autor seletab kenasti ära, et on teine vähe vanavõitu ja kuulmisega ka kehvasti. Aga see pole veel vabandus kõnniteel laiutamiseks. Ehk aitaks, kui sõbrannaga vähem laterdada ja väheke ka teistele liiklemiseks ruumi jätta? Polegi nii raske, kui sellest “mina olen siin” kompleksist lahti lasta.
Midagi pole teha, teed on meil sellised nagu on. Vahet pole, on siis tegemist suurlinna või aleviga. Paragrahvides tuhnimine ja näpuga järje ajamine tegelikult ei aita. Ega sellest teid juurde ei tule. Aga liigelda on ju vaja.
Seda enam, et mitte kõik jalgratturid ei ole spordihullud. Üha enam on neid, kes liiguvad rattaga seepärast, et see on säästlik. Mida siis keegi parasjagu säästab, pole enam meie asi.
Teha draama tervislikust eluviisist, on vähemalt minu meelest liig mis liig.
Seda enam, et pole mina veel näinud, et keegi mõrvarrattur mööda tänavaid kihutaks, kindel siht silme ees - tappa!
Autor võiks muidugi enne virisemist endale selgeks teha, et vägagi paljud tänavad on just nimelt mõeldud nii jalakäijale kui ka ratturile. Mentaliteet, et mina olen jalakäija, seega puutumatu, nagu püha lehm, oleks soovitav unustada. Võib teine valusalt ja kurvalt lõppeda.
Ükski normaalne rattur ei kihuta rahvarohkel tänaval.See pole võimalik, sest no mida sa sellel jupil kihutaks, ei saa ju hoogugi üles. Pealegi teab iga juht, ka autojuht, et kõige hullemad on tänaval patseerivad prouad. Pead pilvedes ja juttu jätkub kauemaks. Ümbritsevast ei teata midagi, sest nii põnev, nii põnev on naabrieide elu! Neist hullemad on vaid kamp emmesid, kellel tihti pole aimugi, kus nende võsukesed juba seiklevad. Olgem ausad, me kõik oleme näinud, kuidas ema kõrvalt laps rahulikult autoteele mängima ukerdab.
Teeks ikka kuidagi niiviisi, et ei sõimaks pidevalt kedagi teist ja ei otsiks ka süüdlast sealt, kus teda ei ole. Pole meid ju nii palju, mahume kenasti ära.
Ning selle üle, et jalgrattasport meil nii populaarne on, võiks ka pigem rõõmustada. Ehk siis ei sure me päris kohe veel rahvusena välja. Vähemalt need, kes veel siia jäänud, on terved ja tugevad. Niivõrd-kuivõrd. Närvid on ilmselt paljudel läbi, sellest pidevast irisemisest.
Lõpetuseks tahaks loo autorile mainida, et just tema poolt välja toodud märge paragrahv 32 kohta, mida ta soovitab teistel lugeda, tuleks tal endal eelkõige lõpuni lahti seletada.Teen proua elu lihtsamaks ja toon siinkohal välja lõigu 1 punkti 1. :Uue seaduse järgi ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, „ välja arvatud /…/ alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Kas kõik said aru!?
ps.Raskendatud on see sõitmine autoteel enamus juhtudel, või pole mul õigus!
