Jakko Väli: Süütu kannataja Savisaar ja KAPO ahistav lohe
Tolkieni surematus raamatus „Kääbik“ okupeeris kuri lohe Smaug päkapikkude mäekindluse. Kihutas päkapikud minema ja lendas sealt siis aeg-ajalt lähedal elavat järverahvast kimbutama. Edgar Savisaare viimase aja mõtteavaldusi lugedes on mul tekkinud tunne, et kaitsepolitsei on samuti selline kuri lohe, kes peale Reiljani Villu maalinna purustamist käib nüüd perioodiliselt Edgarit kimbutamas.
Tuleb arvestada tõsiasja, et 70% Eesti elanike arvates on korruptsioon tõsine probleem ja sellega tuleb tegeleda. Korruptsiooni tunnetatakse küsitluste järgi kõige teravamalt just Tallinnas, mis on täna Keskerakonna viimane kants. Samas julgen arvata, et kui Keskerakond kogub raha vähehaaval (näiteks paarikümne detailplaneeringu eest), siis Toompea koalitsioonierakond saab sama summa kätte ühes kilekotis ühe „annetaja“ käest.
Väita, et anonüümne annetus ei ole korruptsioon, on selgelt naeruväärne. Kuid reaalses elus on ikka nii, et kellel võim, sellel ka jõud ja õigus. Seega on täna jõud ja õigus Reformierakonna poolel.
Savisaar on siiani olnud Ansipile eluliselt vajalik
Kõige vähem on siiani Keskerakonna hävitamisest olnud huvitatud Reformierakond. Põhjus sellele on väga lihtne: poliitilises võitluses peab alati olema vähemalt kaks vastaspoolt. Rumalale valijale mõjub selline poolkunstlik vastasseis alati toniseerivalt.
Keskmine eesti valija on väga rumal ja nii on just Reformierakonna huvides olnud siiani Keskerakonna pildil hoidmine, nende populistlike kartulite ja puude jagamise naeruvääristamine ning teema „Savisaar kui Kremli agent“ avalikkuses kinnistamine. Seda ei kinnista mitte kaitsepolitsei, vaid poliitikud ja ajakirjanikud, kulla Edgar!
Lohe Smaug oli soomustatud päkapikkude kullaga ning ei haldjate ega päkapikkude relvad tema peale ei hakanud. Kuid tal oli üks tilluke koht kõhu all, kus kuldne pantser puudus ja just sinna suunas järverahva pealik õigel hetkel oma vibunoole ning aastakümneid võimutsev Smaug oligi surnud.
Savisaare soomusrüüks on tema toetajaskond, keda skandaalid pole suuremat kõigutanud ja kes on Suurt Juhti valmis uskuma igas olukorras. Viimasel ajal koalitsioonierakondi tabanud skandaalide põhjal on selgunud, et samasugune sektilaadne uim ja pime usk valitseb ka Reformierakonnas.
Ansipil ja Savisaarel ei ole tegelikult erilist vahet, sest mõlemad on muutunud ikoonideks ja võivad endale lubada nii totakaid väljaütlemisi, otse öeldes rumalusi kui ka täiesti ajuvaba demagoogitsemist.
Kuid nii Savisaare kui ka Ansipi soomusrüüs on üks väike auk, millest avalikkus ei tea ja ilmselt on nüüd jõustruktuurid asunud Savisaare augukese asukohta täpsustama. Üks asi on partei raha ja Venemaa – teema, millega Reformierakond viimastel valimistel tagas endale napi ülekaalu parlamendis ja jäi võimule koos oma kuuleka ja alandliku respublikaanliku klooniga.
Edgar on juba alla andnud
Ees on aga ootamas kohalikud valimised ja selleks ajaks sihitakse Savisaare pihta juba uut hoopi. Seekord isiklikult Savisaare pihta. Miks just nüüd? Sest Ratas pole enam tõsiseltvõetav, Simson ei vea juhirolli välja ja kõik teised tegijad on Edgar oma erakonnast eemale peletanud. Edgar on üksi jäänud ja selles olukorras tähendab Suure Juhi kukkumine katastroofi kogu Keskerakonna jaoks.
Edgari pöördumine inimõigusorganisatsioonide poole ja endale märtrioreooli omistamine on minu jaoks märk sellest, et Suur Poliitik on alla andnud. Eks ta saab ka ise aru, et tema ümber valitseb tühjus, et Ansipi loodud võimuvertikaal lubab Reformierakonnal piiramatult ülbitseda ja opositsioonist üle rullida ning ka kohalikeks valimisteks kasutatav relvade arsenal on tandemil Ansip-Parts tunduvalt võimsam kui temal.
Kirjutasin märtsis ühes oma Delfi artiklis Savisaarele, et tal oleks aeg ise tagasi astuda. Edgari artikkel Kesknädalas näitab, et Suur Poliitik on sellest saati jõustruktuuride huviga tema vastu päris tõsiselt tegelenud. Enam ei produtseerita pressiteateid selle kohta, kuidas kohe sõlmitakse leping Lauderiga Tallinna linnahalli renoveerimiseks. Samuti pole viimasel ajal olnud Keskerakonna kontorist pärinevaid vihjeid selle kohta, kas Reformierakonna kontorisse pole viimasel ajal lisandunud kilekotte sularahaga?
Erakonnad on muutunud üliettevaatlikuks, sest Meikari antud hoop ei olnud hoop mitte ainult valitsusparteile, vaid kogu Eesti - korruptsioonist ja altkäemaksudest läbi imbunud – poliitsüsteemile.
Savisaar peaks olukorras, kus vaesus levib Eestis kui katk, etendama tulevase peaministri rolli ja vastandama ennast Ansipile, mitte nutma selle üle, et prokuratuur nimetab teda mingis paberis väidetavalt kahtlustatavaks!
Nõrgad juhid on muutnud jõustruktuurid poliitikute pantvangideks
Silvergate on üks põhjuseid, miks Savisaar praegu nii söakalt jõustruktuure ründab. Nimelt on Savisaar ootamatult leidnud sellel teemal endale mõttekaaslasi ka valitsusparteis. Kohati tulevad meelde juba vanad head ajad, mil reform ja kesk kogu aega kulisside taga koostööd tegid!
Poliitikute häda ja viletsus on populism ja üldistamine. Nii on see ka prokuratuuri ja kaitsepolitsei ründamisega. Esmalt paneb Riigikogu Kaitsepolitseiametile kohustuse võidelda korruptsiooniga ja kui hakkavad ilmnema tulemused, siis minnakse avalikkuse ette jutuga ebaproportsionaalse jõu kasutamisest ning ebaseaduslikust jälitustegevusest.
Peaministri avaldus selle kohta, et kõiki kuulatakse pealt, kuulub täieliku poliitabsurdi valdkonda. Nii neid linnalegende ju luuakse, kuid peaministriks võiks siiski olla isik, kes verbaalset kõhulahtisust ei põe ja suudab vastutada oma sõnade eest.
Eesti poliitikute hulgas võiks olla kirjutamata seaduseks see, et vastuluurega tegelevat Kaitsepolitseiametit avalikkuses ei kritiseerita. See ametkond on Eesti jaoks liiga oluline, et päevapoliitika huvides struktuuris stressi tekitada ja motivatsiooni alla viia. Kapo probleem on ilmselgelt tema nõrk juht, kes on lasknud ennast Ansipi ja Vaheri talla alla suruda ja kaotanud oma sõltumatuse. Täpselt sama kehtib ka Riigiprokuratuuri kohta.
Jüri Pihl osutus küll viletsaks poliitikuks, kuid Kaitsepolitseiameti juhina suutis ta poliitikute armuavaldused külmalt tagasi lükata. Kui juht on poliitiliselt mõjutatav, siis vajutab see kogu ametkonnale vastikult lögase pitseri. Eesti poliitika paraku on nii räpane ja rõve, et sellesse süsteemi imetud ametkondade juhid muutuvad sama „mürgisteks“ ja haisvateks kui lohe Smaugi hingeõhk.
