Jakko Väli: Reformierakond ei räägi enam ammu Eesti tulevikust. Ja põhjusega

Saades 2015. aasta kevadel Eesti vabariigi peaministriks, seisab kleenukesel, kuid sitkel ning olemuselt jonnakal Sven Mikseril ees Heraklese viienda vägitööga võrreldav ülesanne.

Tal tuleb puhtaks rookida Eesti Augeiase tallid. Teisiti öeldes: puhastada seadusandlusest ja avaliku sektori kabinettidest sinna praegustest koalitsioonierakondadest aastatega kogunenu...

Elise kuninga Augeiase kari oli jumalate kingitus ning haigustele immuunne. Sestap ei viitsinud Augeias ka sõnnikuprobleemiga tegeleda.

Ka tänases Eestis on neid, kes peavad end jumala kingituseks. Sellest johtuvalt tunnevad nad ennast ilmeksimatutena ning lähtuvad riiki valitsedes seisukohast, et andis partei ameti, küll annab ka mõistuse.

Ka parteistuv riigiaparaat on murettekitav, selle leebeks näiteks on IRLi harjumus sokutada ministri nõunikuks piirkonnajuhte, kes tegelevad valimiskampaania organiseerimisega. No ja Tallinna linnavalitsus, mis rahva maksuraha valimisreklaamiks kasutab (tasuta transport, Tallinna TV, kalendrid, ajalehed) ei tasu mainimistki.

Lohakalt vorbitud seadused

Koalitsioonipoliitikute hinnangul peavad ühel heal seadusel olema järgmised omadused. Esiteks peab see tsementeerima praeguse võimuvertikaali (muudatused nõuetes PPA juhi kandidaadile). Teiseks peab see andma parteilistele ametnikele võimaluse mõnusaks omavoliks (puudulik riigihangete seadus). Kolmandaks tuleb hajutada vastutus (Estonian Airi nõukogu ei vastuta mitte millegi eest). Ning neljandaks peab hea seadus andma võimaluse raporteerida Brüsselile, et üks või teine Euroopas tulevikus kehtestatav direktiiv on Eestis rakendatud ennetähtaegselt (lennureisijate andmete kogumine terrorismivastase võitluse sildi all).

Rooma õiguses on tavaõigusel väga tähtis koht. Kui täpne olla, siis Rooma õigus ehk kirjalik õigus oligi tavaõiguse ehk kirjutamata õiguse üles tähendamine. Rooma õigus eristas avalikku ja eraõigust. Avalik õigus reguleerib üksikisiku ja riigi vahekordi ning just selles vallas on meil veel tubli tee minna enne kui jõuame toimiva õigusriigini ehk lääneliku demokraatia lävepakuni.

Eestis rakendatavad seadused ei arvesta pahatihti ei tavade ega siinse reaalse olukorraga. Mida rohkem teevad bürokraadid seadusi copy/paste põhimõttel, seda vähem elamisväärsemaks muutub riik, seda rohkem eemaldub ta inimestest. (jahiseaduse menetlemine on selles osas vägagi iseloomulik näide)

Tänane Riigikogu kas ei taha või ei oska mugandada seadusi vastavalt oludele. Absurdseid norme leidub hulgi ning nende rikkujaid Toompeal samuti – näitena võib tuua autoroolis mobiiliga rääkimise või trahvi tegemise, kui jalgrattal puudub jalgrattakell. Riigi juhtimine tervikuna aga kannatab teatud dogmade tõttu (emapalk, ettevõtete tulumaksust loobumine), mis on kunagi ammu vastu võetud, kuid muutunud olude tõttu koormavaks saanud.

Kuidas on siis võimalik, et korra juba ämbrisse astunud saavad võimaluse uuteks vigadeks? Kuigi õigem küsimus oleks, et kuidas on vea tekkimine üldse võimalik? Vastus: esmalt seetõttu, et algne korraldus seaduse muutmiseks tuleb pahatihti poliitikult tema partei (mitte riigi ega rahva) jaoks aktuaalse valdkonna reguleerimiseks (nii juhtus maamaksu vabastuse või Tallinna volikogu arvukuse paisutamisega).

Sven Mikser ja heaoluriik

Mida tähendab heaoluriik? Heaoluriigis kõrvutatakse alati majanduslikku efektiivsust sotsiaalse õiglusega. Eestis seda ei tehta. Samas on riigil ressursse, mida saaks üle kanda, aga mida kulutatakse näiteks lennufirma poputamisele.

Sotsiaalsfääri vajadusi ei toetata piisaval määral ja puudujääk selles valdkonnas alles hakkab endast tunda andma. Parempoolne koalitsioon pihustab raha sotsiaalsfääri tillukeste summade kaupa, aga see ei täida oma eesmärki ja sarnaneb raiskamisega. Mitteühinenud väikevaldade probleemid sotsiaaltöö peale kulutamisega passivad siin näiteks.

Kõige suurem töö seisabki sotsidel ees just sotsiaalministeeriumis. Lugege Tiina Kangro artikleid ja ministeeriumi poolset vaikimist ning saate ka ise aru, et selles majas on midagi väga valesti.

Korra loomisest peaks lähtuma ka „nuritoetusi“ maksnud EASi, Eesti õhku ja elektritootjat haldava majandusministeeriumi, Eesti Energia hinnatõusu „ohjava“ konkurentsiameti, võitlusele ebaefektiivsusega alla vandunud PPA ja Päästeameti juhtkonna ning Eesti Energia puhul.

Riik ei pea toimima parteide heaks

Eesti riik paistab Euroopas silma selle poolest, et meil on avalikus sektoris väga suur juhtide osakaal. Samas on eelkõige IRL, läbi õpetajate, Päästeameti ja PPA palgatõusu ümber toimunu võtnud suuna, et avaliku sektori töömesilasi tuleb pidada näljapalgal ja paralleelselt hoida neid vaos pideva koondamisohuga hirmutades. Ministeeriumite kabinetid aga täituvad üha uute erakonna jaoks töötavate nõunike, planeerijate või arendajatega. Nii meenubki anekdoot, kus lõpuks koondati ainus tööd tegev tööline ja alles jäi vaid kontorirahvas.

Kas meil on põhjust kõige eelkirjeldatu kiuste lootusrikkalt tulevikku vaadata? Kui Mikseri koalitsioonipartneriks 2015. aasta kevadel saab Keskerakond, siis oleksin ma olukorra muutumise suhtes skeptiline. Kui aga sotside partneriks saab uus poliitiline jõud, siis on Eesti riigil veel lootust!

Fakt on see, et kui 2015. aasta kevadel ei toimu riigi juhtimises totaalset muutust, siis tuleb hakata mõtlema selle riigi mahakandmisele. Astusime ämbrisse esimese vabariigi ajal ja praegust viisi jätkates ei õnnestu see valitsemine meil ka teisel katsel oluliselt paremini. Ja kas kolmandat katset antakse, on üldse kaheldav.

Muide, kas olete tähele pannud, et enam ei räägi Reformierakond Eesti tulevikust?