Jakko Väli: Orjarahvas suudab ennast hävitada ka iseseisvuse tingimustes
Pikki aastaid pärast taasiseseisvumist eksisteeris Konstantin Päts eestlaste meeltes kui Suur President, mis siis, et ta ilma ühegi lasuta oma riigi venelastele loovutas. Päts tasalülitas oma toonase otsustusvõimetusega kõik selle, mida eestlased olid suutnud rahvusena kahekümne aasta jooksul üles ehitada, kuid okupatsiooniperioodi lõppedes sai temast taas kangelane, sest rahvus vajas sidet minevikuga ja iidoleid minevikust.Kui Oru loss on taastamist väärt kaunis mälestus, siis reaalselt pole paljude eilsete ega enamiku tänaste Eesti riigijuhtide tegudes võimalik leida midagi kaunist ega mälestusväärset.
Alahinnatud Väljas, Rüütel ja Toome
Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloolistest juhtidest tuleb tunnustada nii Karotamme, Käbinit kui Väljast. Need kolm meest on päästnud meie rahvuse hävingust.
Karotamm oli intelligent, kes äärmiselt rasketel aastatel säilitas komparteis nii eesti keele kui ka eesti meele. Moskva süüdistas teda korduvalt kodanlikus natsionalismis.
Käbin arenes Eesti tingimustes Ivanist Johanneseks ja kuigi tema halvasti istuvate mustade ülikondade üle naerdi, hinnati vanameest siiski kui tolerantset ja õppimisvõimelist juhti.
Venemaal sündinud ja kasvanud Käbinil oli kaks eesti keele õpetajat ja Eesti intelligentsi südame võitis ta oma südamlikkusega. Avalikkuses pole sellest just palju räägitud, kuid nii Karotammele kui Käbinile said saatuslikuks intriigid EKP sees ja siinsete kolleegide kadedus ning kihk ülemusele jalga taha pannes ise karjääri teha ehk lihtsalt Moskvale pugeda.
Üks kõige alatum pealekaebaja kompartei Valges Majas oli Käbini perioodil EKP sekretär Vladimir Käo. Väsimatu intrigant, inimesena üsna piiratud tegelane, kes sai rahulduse Moskvasse kaebekirju kirjutades. Väidetakse, et kui Gorbatsov näitas Moskvas Käo kaebekirju oma usaldusalusele Vaino Väljasele (aga Väljas oli Käo eriline vihkamise objekt!), siis oli ka Väljas ausa ja intelligentse inimesena südamepõhjani solvunud Käo alatusest ja labasusest.Kuid eesti rahvuse õnneks ei pääsenud nõukaaja pöördelistel hetkedel mõjule väiklased Käod, vaid tasakaalukad, intelligentsed ja diplomaatilised Väljas, Rüütel ja Toome.Paljuski tänu sellele kuldsele kolmikule me oma iseseisvust täna naudime.
Ansip, Ilves ja Ergma oma eelkäijateni ei küündi
Nõukogude Liit haaras 1/6 maakerast. Hiigelsuur impeerium üritas sulatada kõiki rahvusi ühises sulatusahjus. Kuid eestlased olid selles impeeriumis siiski eliitrahvus. Me olime eesrindlikud, nutikad ja töökad. Oma keele, kultuuri ja terve talupojamõistusega. Eestikeelne haridus oli väga heal tasemel, maaelu õitses ja laulupidudel suutis rahvariiete muster domineerida punase värvi üle.
ENSV juhid – valdavalt eestlased – suutsid väärastunud nõukogude süsteemist võtta pea maksimumi. Töörahva riigis taastasid tublid kolhoosiesimehed ametlikus ideoloogias rõhujateks kuulutatud baltisakslaste mõisakomplekse ja rahvuslik kultuur õitses. Orjalik lipitsemine punaste ees polnud normiks. Nääripühad ei suutnud jõulupühasid välja süüa ega asendada.
Rõhutan siinkohal, et ma ei püüa mingil juhul nõukaperioodi idealiseerida!
Kui eestlast pressida või suruda mingitesse raamidesse, siis hakkab meis automaatselt tööle maarahvale omane jonn. Vaikselt ja jonnakalt püüame me ka ikke all ikka oma asja ajada.Nõukaaja juhtidele võib ette heita küll korruptiivseid tegusid, kuid tervet talupojamõistust oli neil meestel palju. Lihtlabane pugemine Moskva ees polnud ENSV tippjuhtkonnas tavaks. Vajalik andam saadeti ära ja kampaaniad viidi läbi, kuid oma rahva arvelt kannuseid ei teenitud. Ainus kes seda tegi, oli impeeriumimeelne Karl Vaino. Kuid peale iseseisvumist ja edukate peaministrite Vähi ning Kallase ametiperioodi toimus taasisesesivunud riigi juhtkonnas oluline kvaliteedi langus.
Isiksuste asemel sattusid liidriteks nõukaaja kolmanda kategooria tegelased, kel puudub nii terve talupojamõistus, intelligentsus kui arusaam vabaduse ja vaba rahvuse olemusest.
Andrus Ansip on tänaseks muutunud oma aja Karl Vainoks. Vabadus ja iseseisvus on aga taas muutunud abstraktseteks mõisteteks. Tänane Toompea teenib Brüsseli ees kannuseid ja teeb seda Eestimaal elavate inimeste arvelt.
Kreeka on olulisem kui Piirissaare
Pärast intelligentse ja aruka Siim Kallase lahkumist Brüsselisse hakkas riigi eliiti vaevama riigimehelikkuse ja tarkuse defitsiit.
Algas primitivismi ajastu.
Ühtlasi ka rahvuse mandumise ajastu, kus projektijuht on tähtsam kui insener või ärijuht olulisem kui õpetaja. Perifeerias asuval väikeriigil, kus ainsaks jumalaks on raha ja ainult raha, ei saa olla mingit tulevikku. Mandumisele on määratud ka selle riigi rahvas kui ametlik ideoloogia mingeid muid väärtusi üldse ei tunnista.
Rahvas tervitas presidendina Toomas Handrik Ilvest, sest Ilvesest loodeti väga palju.Ilves sai presidendiks teatud ootuste toel, kuid täitnud pole ta nendest ootustest mitte ühtegi. Täna tunnetab Eesti ühiskond Ilvest kui Reformierakonna pantvangi. Siseriiklikult ei ole ta iseseisva mõtleja kuvandit kinnistada suutnud ja oravate primitiivset maailmavaadet kahtluse alla seada ta ei julge. Lootsin ka mina, et teisel ametiajal suudab Ilves olla taas tema ise, kuid eksisin rängalt.
Tänaste Eesti riigijuhtide jaoks on Kreeka olulisem kui Piirissaare.
Oleme asunud rahvust hävitavate valede poliitikate teele, mis polnud mõeldav isegi nõukaajal. Intelligents on vait, helgemad pead kas juba on või siis valmistuvad minema välismaale ja nii saavadki poliitikutest primaadid võimutseda. Kuid selline taandareng riigijuhtimises viib rahvuse mandumiseni. Vajame uut kvaliteeti Toompea ja Kadrioru isikkoosseisus, sest tänane tee viib meid tupikusse
