Jakko Väli: Miks ei kritiseerita võimu Toompeal olles?
2007. aastal küsis toonane IRLi esimees Mart Laar oma kirjas reformierakondlasele Silver Meikarile, kas see ikka teab, mis tema erakonnas toimub. Oli lahvatanud skandaal, kus väidetavalt nõudis Reformierakonna peasekretär Kristen Michal raudteefirmalt Baltic Rail Service miljon eurot altkäemaksu. Laar nimetas seda kõigi aegade suurimaks korruptsioonijuhtumiks ja küsis „Kas Reform on tõesti valmis põhimõtted sellisel kombel maha müüma?“.
Peaminister Ansipi reaktsioon toona oli lühike ja konkreetne: „Mulle aitab!“ Oma avaldust alustas peaminister sõnadega: „Üks kibestunud välismaalasest ärimees on andnud intervjuu, milles ta on sopaga üle valanud kõik Eesti erakonnad ja poliitikud.“ Prokuratuur uurimist ei alustanud, sest nad suutsid viie tunniga (sic!) välja selgitada, et kuritegu ei ole.
Kuus aastat hiljem on Reformierakond ise üsna põhjalikult ja laiaulatuslikult sopaga üle valanud kogu Eesti poliitsüsteemi usaldusväärsuse. Ühest ämbrist teise astudes vangub Eesti võimsaim ja võimukaim partei eelkõige just sisevastuolude käes. Väikesearvuline tagatuba arvas kuni eelmise kevadeni, et nad saavad liberaalset erakonda juhtida Savisaare stiili laenates, kuid tänaseks on selge, et see süsteem ei ole jätkusuutlik.
Kui Keskerakonnast on kujunenud omalaadne sekt, mis on koondunud juhi ümber, siis Reformierakonnas on vähemalt kaks erinevat tiiba. Üks neist on koondunud erakonna esimehe ümber ja teise, demokraatiat ja liberalismi ka tegelikkuses ülimaks pidava tiiva esindajad, vaatavad pingsalt Brüsseli, täpsemalt Siim Kallase poole.
Hoolimata rohkelt tsiteerimist leidnud Andrus Ansipi mõttest, kuidas ta ei moodusta uut valitsust ega kandideeri ka erakonna esimeheks, näitas tema kõne Reformierakonna suurkogul, et ta on teravam ja võitlusvalmim kui eales varem.
Selleks on ka põhjust - Kallas on oma haaret tugevdamas ja õhku jääb küsimus, kas Ansip suudab ka tegelikkuses võimust lahti lasta. Me kõik teame, et poliitikud söövad oma sõnu iga päev ja seda on pidanud tegema ka peaminister.
Teine variant on, et Ansip edutab mõned marionetid ja jätkab halli kardinalina. Näeme ju tänagi, et Kristen Michal ei ole kaotanud oma mõjuvõimu ja tegutseb kulisside taga tarmukalt edasi.
Laari avaldus
Eelmisel nädalal avalikuks tulnud ekspeaminister Mart Laari poliitiline testament on palju tolmu üles keerutanud. Sellele reageeris üsna räigelt Jürgen Ligi ning oma osa andis tegelikkusele mittevastava teooriaga ka Edgar Savisaar. Selle kõige juures on oluline küsida, kas avaldusest võib välja lugeda kartust, et vanad partnerid Keskerakond ja Reformierakond on taas teineteist leidmas? Teiseks teeb Laarile tuska IRLi kui kuuleka väikse koalitsioonipartneri kuvand.
Kuna lisaks väiksema koalitsioonipartneri staatusele on ka IRL ise skandaalidest räsida saanud ning uus erakonna juht ei mõju just autoriteetse parteijuhina, on IRL on hääbumas. Sellest on tuline kahju, sest parempoolset, rahvuslikkuse ideed kandvat terve mõistuse erakonda on hädasti vaja. Aga eks tuleb siis pilgud Jaan Männiku poole pöörata…
Laar tegi läppunud Toompea poliitkoridori ukse lahti ja astus välja. Huvitav, miks poliitikud just Toompealt lahkudes südamest rääkima hakkavad? Miks ei tee nad seda Toompeal, võimul olles?
