Jakko Väli: Kuidas Reformierakonnast sai stagnatsioonierakond

 (90)
Jakko Väli: Kuidas Reformierakonnast sai stagnatsioonierakond
Foto: Andres Putting

Tänane Eesti poliitika baseerub paljuski Reformierakonna ja Keskerakonna armastuse-vihkamise suhtel. Vähemasti näeb nii asja see müstiline keskmine valija.

Kui Dmitri Medvedev oli veel Venemaa president, kritiseeris ta Riigiduuma ees esinedes riigis tekkinud olukorda. Medvedevi sõnul on Ühtse Venemaa pikalt kestnud ainuvõim tekitanud riigis stagnatsiooni, mis on ühtmoodi kahjulik nii valitsusparteile endale kui ka opositsioonijõududele.

Medvedev on samasugune liberaal kui Ansip ja samasugune demokraat kui Ilves ning stagnatsioon on tänases Eestis samasugune probleem nagu Venemaal. Ühiskonnas pikka aega kestnud stagnatsioon peaks loogilise tulemina viima kas rahvamasse haarava revolutsioonini või siis poliitilise eliidi poolt teostatud vaikse võimupöördeni.

Mis ootab ees Eestit?

Tänane „Mr Energia” Taavi Veskimägi on öelnud, et ta lahkus poliitikast, kuna isegi majandussurutis ei suutnud lammutada Toompeal väljakujunenud korporatiivset süsteemi ja ta ei näe, et Eesti poliitilisel maastikul oleks kohta uutele ideedele. Veskimäe arvates ei suuda poliitikud defineerida Eesti inimeste huvisid. Seega ei saa rääkida ka siinsete inimeste huvide kaitsmisest ei Eestis, ei Euroopas või maailmas.

Seotud lood:

Nii tundubki, et Reformierakonna jaoks on olulisim formaalne kuulumine kõikvõimalikesse ühendustesse ja tasakaalus riigieelarve. Suurriikidele partneriks olemise nimel oleme valmis omasid jätma Afganistani ka siis, kui kõik teised on sealt lahkunud. Euroopa paipoiss olemine on aga viinud selleni, et euroliidus suudavad isegi mannetud Balkani riigid oma põllumeeste huve paremini kaitsta kui meie.

Mõeldes näiteks tegemata haldusreformile, mis kahtlemata pidurdab Eesti arengut, muutub tunne, et meid valitseb stagnatsioonierakond, aina tugevamaks. Viimast kinnitab ka see, et algselt investeeringuid riiki meelitama plaanitud ettevõtete tulumaksu kaotamine on siiani alles. Arukad valitsejad kohanduvad muutuvate aegadega ning kui mingi meede elab oma aja ära ja enam soovitud tulemust ei anna, siis mängitakse olukord ringi.

Aga meil? Toogem Skandinaavia suurpankade näide. SEB teenis viimase kahe aastaga 152 miljonit eurot kasumit, kuid tulumaksu selle pealt ei maksnud. Swedbank teenis mullu 443 miljonit eurot kasumit ja tulumaksuna tasus kaks miljonit. Teisisõnu voolab Reformierakonna riigist raha ikka veel maksuvabalt välja...

Valusad otsused

Euroliidu poliitikast lobisemise asemel peaks sisulist ainuvõimu nautiv valitsuserakond vastu võtma konkreetseid ja valusaid otsuseid. Paraku ei ole neid otsuseid kusagil näha. Tiina Kangro võib kirjutada lehekülgede kaupa ülimalt professionaalseid artikleid sotsiaalsetest probleemidest ja sotsiaalministeeriumi saamatusest, kuid see ei muuda mitte midagi.

Me kõik teame, et Eestis on peaaegu 60 000 vaesusriskis last, kuid valitsejad otsustasid, et olulisem on suunata igal aastal 40-50 miljonit vanemapalga maksmiseks. Raha oleks vaja haridusse ja regionaalpoliitikasse, kuid meie püha lehm on hoopiski riigikaitse, kus terase pealt kokku ei hoita, kuid palkade pealt küll. Rääkimata kahesajas vallamajas istuva pisivürstikese nuumamisest.

Selle kõige tõttu tekib mul tunne, et aastal 2012 ei tohiks Reformierakond oma endise nime kasutamist jätkata. See mõjub... iroonilisena.

Tänane Eesti poliitika baseerub paljuski Reformierakonna ja Keskerakonna armastuse-vihkamise suhtel. Vähemasti näeb nii asja see müstiline keskmine valija. Ja kuni see keskmine valija asjast nii aru saab, püsib pukis Savisaar ning loomulikult ka Ansip.

Ülbe mats?!

Kui vaadata IRLis juba toimunud põlvkonnavahetust, siis on see nii erakonnale kui ka Eesti poliitikale hoopis kahjulikuks osutunud. Topised kampsunid kõikidelt tähtsamatelt erakonnasisestelt positsioonidelt eemale puksinud ja tipp-poliitikas maandunud Vaher, Reinsalu ja Parts hüplevad nüüd oma valdkonna juhtidena ühest ämbrist teise ja see karglemine kestab kuni selle koalitsiooni (õnnetu?) lõpuni. Lisaks ämbritele on ka erakonna toetus madalseisus ja ma kahtlen, kas Laar, Lukas või Luik oma erakonnale sellist tulevikku tahtsid...

Põlvkonnavahetus teistes erakondades tähendaks aga tühiste poliitbroilerite paraadi ja ka see ei tuleks Eestile kuidagi kasuks. Keegi ei suuda garanteerida, et tippu tõusevad intelligentsed ja tublid inimesed nagu Kadri Simson või Kaja Kallas. Tagatubade otsustajad valivad ikka endasuguseid ning Simson ja Kallas on noorema põlvkonna poliitikute seas pigem harvaesinevad erandid... Usaldada aga Eesti riik Rõivaste või Toobalite kätte?! See on pehmelt öeldes õõvastav perspektiiv. (Ja olgem ausad, pealtnäha võib Ligi ju ülbe matsina näida, kuid ta on vähemalt proff ning teab mida teeb.)

Ilma Reformierakonnata Eestis lähiaastatel koalitsioone ei moodustata. Aga kuidas siis saada lahti vaikselt ligi hiilivast stagnatsioonierakonna mainest? Ja kas seda üldse tahetakse? Või osatakse? Vaadakem hetkeks tulevikku. On tõenäoline, et Ligi liigub ära Euroopasse, Ansip läheb tagasi Tartusse ja Siim Kallas tuleb tagasi, et päästa vana hea libereaalne Reformierakond stagnatsiooni kütkeist.

Aga mõelgem veel edasi. Kui vaid Savisaarel poleks olnud seda neetud hüperego ja jätkunud oidu Jüri Ratas enda varjust poodiumile upitada, siis puhkaks Reformierakond juba täna opositsiooni ridades jalga ning me ei peaks piinlikkustundega lugema tänaste tegijate toonaste tegemiste uurimistest ja jälgima nende praeguseid tegematajätmisi. Ehk oleks meil noor peaminister Mikser koos majandusminister Ratase, siseminister Seppiku ja sotsiaalminister Nestoriga?

Kuid “oleks” on paha poiss ja nii ei jäägi avalikkusel muud üle kui korraliste valimisteni survestada Reformierakonda-sünnipäevalast sedavõrd, et nad läbi sisekaemuse leiaksid endas jõudu raputada maha tardumus ja parandada käitumist...

Palju õnne ja pikka iga tänasele sünnipäevalapsele!