Jakko Väli: Jäälõhkuja Jaan ja nõukogud
Niimoodi Oskar Lutsu parafraseerides võiks alustada lugu ühest eelmise nädala vaieldamatust tähtsündmusest siin Eestimaal.
Mis siis tegelikult juhtus? Juhtus see, et ühe riikliku institutsiooni nõukogu tegi oma tööd. Tegi seda vastavalt Eesti Panga seadusele ja tulenevalt EP muutunud rollist pärast eurole üleminekut. EP nõukogu on küll püütud erinevatel aegadel politiseerida, surudes seadusesse regulatsiooni, mille kohaselt alluks riigipank valitsusele — kuid õnneks pole see siiani õnnestunud. Legendaarne Mihkel Pärnoja proovis omal ajal liita seaduseparandusega riigipanga eelarvet riigieelarvega, paraku ei õnnestunud ka see trikk.
Arvestades Ansipi ärritumist, mis väljendus matslikus avalduses, sihituna otse Jaan Männiku vastu, võib eeldada, et uuele justiitsjuntsule antakse käsk kätte asuda muutma Eesti Panga seadust. Ligipääsmatu kindluse müürid tuleb vallutada, müristab peaminister! Kuid tegelikkuses tuleb oravatel kurja vaeva näha, et Jürgen Ligi järgmise aasta juunist Eesti Panga presidendi toolile saaks. Panga nõukogu liikmetest on Ansipi poolt manipuleeritavad vaid Valdo Randpere ja Tõnis Palts. Sellest ilmselgelt ei piisa.
Keskpanga president Andres Lipstok teatavasti valdab inglise keelt üsna viletsalt. Eesti Pank on Euroopa Keskpanga istungitel nagu hääle kaotanud hiireke. Kodus on Lipstok küll midagi piiksuda üritanud, kuid erilise eduta. Ansip väidab täna, et sai kriisi alguses riigipangast kvaliteetset nõu, kuid miskipärast ei väljendunud see üheski valitsuse otsuses ega isegi peaministri kõnedes mitte?!
Paljud poliitikud ja spetsialistid on veendunud, et Eesti Pank peab muutuma. Ainus, kes suudab Eesti Panka muuta, tema kaalu nii kodus kui eurotsoonis suurendada, ongi seesama panga nõukogu. Või nagu Männik ütleb, et nõukogul oli väga raske oma strateegilisi seisukohti senises juhtkonnas juurutada. Mis sisuliselt tähendab: „Andres Lipstok, tegelikult on ümber ka Sinu aeg“.
Ukse näitamine asepresidentidele on sisuliselt umbusaldusavaldus Andres Lipstokile. Läänelikus ühiskonnas astuks Lipstok peale seda ise tagasi. Eesti tavade kohaselt aga hakkab tema saamatut juhtimist katma nüüd Reformierakonna peakontor. Kindlasti saame me lugeda nii mõndagi sellest, kui asjatundmatu ja vääritu on Jaan Männik. Fraas „Nüüd hakkab Eesti Pank vaid Rootsi pankade huve kaitsma“ on juba kõlanud.
Ärgem unustagem, et Reformierakond on demagoogias olnud kõige usinam Savisaare Edgari õpipoiss (võttes kohati Edgari arsenalist üle terveid peatükke) ja küll nemad juba oskavad vajalikke isikuid tõsta selleks, et ebavajalikud langeksid.
Tahaks väga loota, et nüüd, kui Jaan Männik on näidanud positiivset eeskuju selles osas, kuidas tegelikult peab nõukogu toimima, hakkab ühiskond rohkem nõudlikkust üles näitama ka teiste riigiga seotud asutuste-ettevõtete nõukogude suhtes.
Tänaseni on riigiettevõtte nõukogu olnud lihtsalt mugav koht, kus halvemal juhul kord kuus koos käia ja kuu lõpus pangaautomaadi juures kogu higi ja vaeva eest teenitud sajad eurod välja lunastada. Keskmine nõukogu liikme tasu riigiettevõtetes on umbes 4500 eurot aastas. Sisuliselt aga võib see tähendada kokku vaid kuuetunnist ajakulu koos kohvi ja küpsistega.
Kuid probleem ei ole ainult poliitikutes, keda partei premeerib nõukogu kohaga näiteks teise lapse sünni puhul või pastakate jagamise eest valimiskampaania ajal.
Palju probleemsem on tegelikult erakonna sponsorite käitumine suurettevõtete nõukogudes. Nende huvi on osava lobistamise tulemusena sihilikult ühe või teise ettevõtte struktuuri sisse saada. Näiteks on Eesti Energia nõukogu liikmeteks Aivar Reivik ja Rein Kilk, kellele kuuluvate tootmisettevõtete väravasse on Sandor Liive rajanud uhiuued alajaamad. Ettevõtete põhikirjades peaks olema selgemalt välja toodud piirangud, mis välistaksid selliste JOKK-skeemide punumise või siis peaks vastava ala ministril olema niipalju autunnet (mida peale Aaviksoo vist küll ühelgi istuva valitsuse ministril ei ole?), et ta selliste seoste ilmnemisel määrab uue nõukogu liikme.
Möödunud nädala üks huvitavamaid intervjuusid oli EE nõukogu esimehe Jüri Käoga, kes tegelikult rääkis samast probleemist. Riigiettevõtted on antud meil ühe ministeeriumi meelevalda ja tegelikkuses sõltub tihtipeale monopoolse ettevõtte areng ja suund ühest poliitilisest figuurist. Kui ettevõtte tegevjuhtkond on suutnud selle poliitilise figuuri oma mõjule allutada (Juhan Partsi näide), siis on ettevõttes kõik võimalik. Avalikkusele aga öeldakse, et tegemist on ärisaladuse või muu sellisega. Nõukogu liikmete tegelik olemus ja taotlused avalduvad üldjoontes aga alles siis, kui riigiettevõte otsustatakse erastada. See kehtib näiteks Eesti Posti kohta.
Nõukogudest veel rääkides, siis tihtipeale on kummastav riigiettevõtete nõukogu liikmete arv. On täiesti selge, et Eesti Energia või Eesti Panga puhul on kaheksaliikmeline nõukogu optimaalne. Kurioosumina aga võib tuua näiteks Maaelu Edendamise Sihtasutuse, kus ühel ajahetkel oli 11 töötajat ja 13 (sic!) nõukogu liiget.
Ükskõik kui palju ka ei räägiks poliitikutest nõukogude liikmed oma raskest ja ennastsalgavast tööst, teavad kõik siseringis olijad, et nõukogu liikmestaatus on boonus sinu ustavuse eest parteile.
Juba ammu on lõpetatud vaidlus selle üle, kas üldse on poliitäpude (ma mõtlesin seda armsat käpiknukku Onu Raivo saatest!) kuulumine riigiettevõtete nõukogudesse seaduslik. Ja täpselt sama palju, kui suutis Tarmo Leinatamm anda oma panuse Weroli juhtimisse, niisama palju suudab tubli linnavalitsuse referent Kristel Geine kaasa rääkida ka Tallinna Soojuse edasise strateegia ja arengukava osas.
President Ilves, kes on oma rahvale muutumas võõraks, võiks sisepoliitikast rääkides ka oma sõna poliitikute osaluse kohta nõukogudes öelda. Kuid presidendi suust, kes andis kaitseväe valitsuskoalitsiooni poliitikute sõtkuda, ei kuule me sisepoliitika teemadel ilmselt mitte kui midagi.
Presidendi taha otsus — Eesti Pank valitsuse alluvusse suunata — ilmselt ka ei jääks.
Ja loo algusesse tulles — meil kõigil on põhjust Jaan Männikule pöialt hoida.
Küsimus on demokraatia võimalikkusest ühe partei valitsemise ajal. Ei rohkem ega vähem. Ja kui keegi küsib, miks ma Isamaaliidust/Res Publicast mööda vaatan, siis ma vastan, et nemad ei valitse. Nad mängivad kaasa mängu, mida nad ise dikteerida ei suuda.
