Ma ei väidagi, et Lennart Meri oli veatu president, kuid eestlastel vedas ikka väga, et meie noore riigi esimeseks meheks sai just see kirjanikust rännumees.

Lennart Meri oli jumala õnnistus Eestimaale. Energiline, erakorraline ja suurepärane riigimees. Ta oli kohati küll sama ülbe kui Ilves, kuid suutis oma mefistoliku naeratusega seda ülbust tasandada ja kokkuvõttes tekitada austust ning lugupidamist nii enda vastu kui ka selle riigi vastu, mida ta esindas.

Meri visiidid kodumaal olid alati rahvarohked suursündmused. Murtud rukkilille märk on sama auväärne kui mõni madalama kategooria orden.
Meri välisvisiite mäletavad aga paljud lääne poliitikud. Ta oli väikese rahva suur esindaja!

Arnold Rüütli tee tagasi Kadriorgu oli okkaline ja raske. Esimene katse ebaõnnestus, kuid hiljem tegi Villu Reiljan ära meeletu töö valijameeste seas ja Rüütel naases Kadriorgu. Rahvale oli seda vaja, et jätkuks usku oma riiki.

Elitaarne Meri ja rahvalik Rüütel on küll antagonistlikud kujud, kuid nad mõlemad olid õiges ajas õigel postil. Rüütli ajal langes välispoliitika põhiraskus Islandi väljaku riigiasutusele, kuid see ehk oligi optimaalne lahend.

Riik oli ennast juba Meri ajal kehtestanud vajalikes Lääne struktuurides ja Vabariigi Presidendil ei olnud enam mitte teerajaja, vaid sidemete hoidja ja riigi esindaja roll.

Esinduslikkust on aga Rüütlile kapaga looduse poolt antud. Nii et neli miinusega tuleks koolipoisi skaalal vanahärrale Kadrioru perioodi hindeks ära, julgen ma arvata?

Rüütli suur miinus on muidugi tema olematu kaadripoliitika. See tähendab, et tal ei ole endal aastatega kujunenud meeskonda kellele toetuda. Mis seletab ka Tarmo Männi saamise presidendi kantselei direktoriks ja sealt edasi Rüütli maine languse. Samas kuulub minu sügav austus proua Ingrid Rüütlile, kes on alati oma abikaasat nö maa peale tagasi tõmmanud ja suuremad ämbrisseastumised ära hoidnud. Respekt!

Ühiskond aga arenes edasi ja ühel hetkel jäi Rüütel lihtsalt ajale jalgu.

Ühe äärmiselt intelligentse tipp-poliitiku siirdumine Tallinnast Brüsselisse ja tema asendamine Tartust pärit keskpärase karjäärikommunistiga muutis Eesti poliitikat kardinaalselt.

Tekkis ootus uue presidendi järele.

Mulgi kuues ennast eksponeeriv Toomas Hendrik Ilves oli eeldatavalt õige valik. Temas ei olnud Meri ekstravagantsust, kuid samas oli ta sümpaatne ja intelligentne persoon, kes suudab ise mõelda ja olla. Rahvale loodi kuvand Ilvesest kui vaieldamatust välispoliitika professionaalist, Ida-Euroopa riikide eestkõnelejast ja parimast kandidaadist vananenud Rüütli asemele.

Kõik, kes mäletavad surmani kohkunud Mart Laari Estonia kontserdisaalis värskelt presidendiks valitud Rüütlit kolme punase nelgiga õnnitlemas, saavad aru, et parempoolsed poliitikud pidid seekord kindla peale välja minema.

Ilves oli kindla peale välja minek ja nii ta ka presidendiks valiti.

Nüüd aga on esimene ametiaeg möödas ja Ilvese ümber loodud müüdid valdavalt purunenud. Mina ei suuda meenutada mitte ühtegi säravat või edukat välisvisiiti? Publikatsioone vaadates on pilt samuti suht nukker.

Kui Ilves ka välismaal on oma kõnedes suutnud säravalt esineda, siis kahjuks ei ole seda mitte kusagil kajastatud. Kodumaised etteasted on olnud kas keskpärased või kohati isegi piinlikud.

Me teame Evelin Ilvese rulluiskude marki ja seda, et president maksab oma naisele ööbimise eest esivanemate talus, kuid president on rahvast otse öeldes võõrandunud. Kristjan-Jaak ütles kunagi sütitavalt “Kui selle maa keel…” Ilvesel on ilmselgelt raskusi ka selle maa keelega.

Kui nii välismaal kui kodumaal on tulemus üsna nullilähedane, milleks meile siis selline president? Või pigem peaks küsima, et milleks meile üldse see institutsioon?

Eesti on vormiliselt küll parlamentaarne vabariik, kuid tegelikkuses on koalitsioonisaadikud vaid tempel valitsusjuhi käes. President on häbiväärselt loobunud vastutusest sõjaväe ülemjuhatajana. Reklaamides ennast avalikkuses kui põhiseaduse garanti, on Kadriorg välja kuulutanud seaduseid, mis ilmselges vastuolus põhiseadusega.

Samas on kõige agaram Ilvese jätkamise pooldaja riiki enamusaktsionärina juhtiv Reformierakond. See meenutab väga vorst vorsti vastu -situatsiooni ega ole kohane riigijuhile, kes tahab, et teda tõsiselt võetaks.

Ma väidan, et presidendina on Ilves nõrgem isegi Arnold Rüütlist. Ehk siis — Ilves on taasisesesivunud Eesti Vabariigi kõige viletsam president.

Ta on lubanud Ansipil märatseda ida suunal ja talunud seda populismi vaikides. Lääne suunal aga on Baltikumi eestkõneleja Leedu tegus naispresident, mitte Ilves. Koduse rahvaga puudub meie presidendil üldse igasugune dialoog.

Ilvesest on saanud parteilise nomenklatuuri president. Sisuliselt on ta muutunud halvas mõttes arnoldrüütliks. Vahe on vaid selles, et rahvas pidas Rüütlist lugu. Ilves aga on võõraks jäänud.

Autor on Edgar Savisaare (KE) endine nõunik.