Eestit laastanud näljahäda, katkuepideemia ja Põhjasõda jättis meie territooriumil ellu kõigest 150 000 inimest ning eestlased kui rahvus seisis toona reaalselt väljasuremise äärel.

Kõige tipuks kehtestasid Balti parunid (kes peale Põhjasõda said Peeter Suurelt tagasi kõik oma privileegid) eestlaste jaoks ajaloo rängima pärisorjuse. Ometi tulime me lootusetuna näivast olukorrast välja! Täna oleme rahvusena väljasuremisest ikka üsna kaugel. Kuid riigina me praegusel kursil kaua jätkata ei suuda. Või oleme siis tõesti ikke all tunduvalt ühtsemad, nutikamad ja elujõulisemad kui iseseisvuse tingimustes?

Maffialaadne struktuur ei tohi juhtida riiki

Arvestades keskmist hinda, millega eestlastest pärisorje turgudel müüdi, maksis pool miljonit eestlast 18. sajandi keskpaiku tervikvarana umbes 30 miljonit rubla. Pole just palju!

Võrdluseks - Stenbocki maja ehitamine läks krahv Jakob Stenbockile maksma 100 000 rubla. Kui talupoegade liikumisvabadust 19. sajandil suurendati, rändas ligikaudu 200 000 eestlast Kaukaasiasse, Krimmi ja Siberisse. Ei jätkunud Eestis neile ei maad ega inimväärset elu, tuli seda mujalt otsida.

Vägagi iseloomulik on just arv 200 000 olnud läbi meie ränga ajaloo. Ka maarahva hulk "viljastavates" nõukaaja tingimustes vähenes esimese 20 aastaga just selles suurusjärgus. Kuid täna – iseseisvuse tingimustes – ei ole mingit õigustust asjaolule, kui aastaks 2020 seisame fakti ees, et taas kord on Eestimaal elavate inimeste arv vähenenud 200 000 võrra.

Täna elab Eesti riigis 1,2 miljonit inimest. Samas kui Rootsis elab 9,5 ja Soomes 5,5 miljonit. Muinasajal oli vahe nende kolme territooriumi rahvaarvus ehk umbes paarkümmend protsenti. See on hind, mida oleme rahvusena maksnud, elades tsivilisatsioonide ristteel, jäädes ette tugevamatele ja suurematele. Kuid me oleme olemas ja see on kõva sõna!

Tänaseks on pime orjaaeg lõplikult ajalukku vajunud ja baltisakslased muutunud Eesti ajaloo lahutamatuks osaks. Seitsme sajandi jooksul vajutasid nad Eestile ja eestlastele oma tugeva pitseri.

Kui aadlikud ja nende järeltulijad siit aastal 1939 lõplikult lahkusid, jätsid nad meile õhtumaade kultuuri, eestikeelse kirjasõna, liberaalse luterluse, sadu kauneid mõisahooneid ja teadmise, et Eesti kuulub Euroopasse.

Peame leppima sellega, et meid on napilt miljon. Kuid me ei tohi leppida sellega, et 20 aastat iseseisvust tähendab pidevat negatiivset iivet ja maa tühjenemist. Ei tohi leppida ka sellega, et ennast majanduses pädevaks pidava erakonna juhtimisel on meie kaubandusbilanss pidevalt negatiivne ja kõikide riigiametite seast peab võimukoalitsioon kõige tähtsamaks statistikaametit.

Balti parunid võtsid eestlasi paljuski kui tootmisvahendeid. Kuid orjaaeg on möödanik ja nende röögatute maksude eest, mida me riigi kaukasse kanname, tahaks saada kasvõi seda, et Eestimaal puuduksid igapäevaselt nälga kannatavad lapsed. Selleks on vaja vaid valitsejate tahet. Eestlastest valitsejate tahet vabas Eesti riigis. Täna seda tahet Toompeal aga kahjuks ei ole.

Neliteist aastat – ja riigivanker kisub kiiva

Parunite ja krahvide puhul oli arusaadav, et nad takust talupoega endast alamaks pidasid. Viiskudes päntajalg pidi mütsilotu maha võtma, kui härra mööda sõitis. Samas peab märkima, et enne Põhjasõda elasid ka baltisakslased puust majades ja sõitsid üsna sarnaste vankritega nagu talumehed. Peen elustiil, kivist mõisahooned ja faasanid iluaedadesse tekkisid alles 18. sajandil.

Tänaste riigi(linna)ametnike ehk ennast riigiaadliks pidava seltskonna stiil on aga üsna sarnane Versaille' stiilist innustunud aadlikega. Sotsiaalne ebaõiglus paistab igal sammul ja seda ei silu demagoogia ega statistikaga. Taskila muheleb ja Parts jätkab oma ametis. Merikurat ja lihaveise praad on maksumaksja raha eest laual ning ka viimane töötu sugulane on just äsja riigi(linna)ametisse palgatud. Riik on vaid näiliselt õhuke – tegelikult võiks 1/4 ametnikest nii riigis kui linnas koondada päevapealt ja midagi ei muutuks.

Eesti Wabariik enne ilmasõda suutis normaalset demokraatlikku kurssi hoida 14 aastat. Siis otsustas ajutise valitsuse eesotsas olev Päts kehtestada diktatuuri.

Päts ütles avalikult, et rahvas on haige ja vajab ravi. Raviarstiks sai saatuse tahtel Jossif Stalin ning ravi tagajärjed annavad tunda veel praegugi.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik sai ka esimese 14 aasta jooksul kenasti hakkama. Olid tegusad valitsused, selged sihid ja konkreetsed teod. Koos kogenematusest tulenevate apsudega loomulikult (Tiit Vähi ja Siim Kallas jäävad Eesti parimateks peaministriteks läbi ajaloo!).

Kuid siis ilmus ekraanile kiri "error" ja peaministriks sai inimene, kes vaimuandeid ei hinda, kõrgeid mõtteid ei mõlguta, diplomaatiat ei tunnista ning avalikkuse ega reaalsusega ei arvesta.

Eelmiste valitsuste poolt paika pandud sihid õnneks saavutati, kuid kui majandusmull katki plaksatas, siis laiutas Ansip vaid käsi ja ütles, et tema ei saa midagi teha. Nii polegi ta rohkem midagi teinud.

Kakskümmend aastat peale iseseisvust ei tohi enam hämada teemal, et peaksime veel pisut kartulikoori sööma, enne kui viie rikkama sekka jõuame. Eesti riigis ei ole 20 aasta jooksul tekkinud arvestatavat keskklassi. Ühiskond on üles ehitatud lameda püramiidskeemi põhimõttel ning ei ole jätkusuutlik.

Parunid ei loonud eestlastele illusioone. Kui mingit kobisemist oli, siis lahendati olukord mõisatallis soolvee ja vitsakimbuga. Kriitilises olukorras aga sai talupere mõisast ka abi. Tootmisvahendeid tuli siiski hoida.

Mulle tundub, et parunitel oli matsirahva vastu rohkem empaatiat kui ansiplastel oma rahva vastu. Tulid ju ka Vabadussõjas paljud baltisakslased eestlastele appi iseseisvuse eest võitlema.

Tänane Eesti riik võimuerakondade näol on aga võtnud seisukoha, et Eesti elanik on pelgalt maksumaksja, demokraatia seisneb Delfi kommentaariumi olemasolus ja midagi omalt poolt nõuda justkui ei tohigi. Temperatuuri tõustes lippame jääkeldrisse ja istume seal kuni järgmiste valimisteni.

Parunite ja talupoegade vahel olid sotid selged. Tänase Eesti riigi ja tema kodanike vahel aga ei ole midagi selget. Riik muutub üha abstraktsemaks ja samas ka ettearvamatumaks. Prioriteetideks on euroliit, mitte Eestimaa; ja näilisus, mitte tegelikkus.

Baltisakslaste valitsemisajal puudus Eestimaal kõrgaadel. Kuid Balti aadlil oli tugev identiteet ja eneseväärikus. Praeguse valitsuskoalitsiooni juhtgrupis puuduvad kõrgtasemel poliitikud ja intelligendid. Samas pole ei valitsusel ega riigikogul selget identiteeti ega eneseväärikust.

Ilma rahvata ei saa olla riiki. Kui aga rahvalt on võetud võimalus endale ise esindajaid valida või riigilt tuge saada, siis valib rahvas endale uue riigi. Et säiliks riik, peab tänane isehakanud aadel Toompealt kaduma. Samas peab ühiskonnal säilima kontroll selle üle, et uus võim ei stagneeruks ega muutuks maffialaadseks produktiks mis riigi arengut pidurdaks.