Jaanus Vaiksoo: Emakeel ja pühapäevaeestlus

 (53)
Jaanus Vaiksoo:  Emakeel ja pühapäevaeestlus
Päevaleht/Pressifoto, Raigo Pajula

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu on teinud emakeeleõpetajad väga murelikuks. Selle järgi on kavas vähendada eesti keele ja kirjanduse tundide arvu gümnaasiumis veerandi võrra: senise 420 tunni asemel 315 tundi.

Muretsemiseks on tõsiselt põhjust, sest eks ole õpetajad aastate jooksul tundnud, et nende tagasihoidlike soovide ja nõuannetega enamasti ei arvestata. Nüüd, kus küsimus pole mitte ainult ühe õppaine mahu vähendamises, vaid tegelikult eesti keele järjepidevuse kestmises, tuleb asjade seisule ausalt näkku vaadata: millised on meie rahvusriigi eesmärgid ja põhialused?

Viimase aasta Eesti Vabariigi juubeliüritused mõjuvad reaalse elu taustal kahjuks üha rohkem pühapäevaeestlusena. Mida enam kaotab eesti keel oma positsioone, seda enam pööratakse tähelepanu välisele vormile ja rõhutakse patriotismile kõikvõimalike rahvuslike pidustuste näol. Paraku omandab see õõnsa kõla ja töötab oma eesmärgile vastu, kui rahvusriigi alust - eesti keelt - surutakse jõuliselt vaeslapse ossa.

Vene ajal oli eesti keele tunde rohkem

Tundub uskumatu, et venestamispoliitika kõige karmimal ajal (1970.-80. aastatel) emakeele tunde ei vähendatud, pigem võideldi neid juurde. Esimesest klassist üheteistkümnendani oli alates 1974. õppeaastast emakeelt 2415 tundi, 1986 – 2432 tundi.

Emakeele tundide arvu vähendati esmakordselt 1989. aastal üleliidulise direktiiviga 2135 tunnini ilmselt kättemaksuks Eesti vabaduspüüetele. 1996. aasta koolireform vähendas emakeele tunde 105 võrra (2030), käesolev seaduseelnõu kavatseb kärpida veel 105 tundi. Seega saaksid tulevased õpilased oma kooliaastate jooksul 1925 emakeele tundi, ehk siis 490 tundi vähem kui nende vanemad ja vanavanemad.

Eesti keele ja kirjanduse tundide vähendamise põhjustena on ametnikud toonud esile soovi suurendada gümnaasiumis õpilaste valikuvabadust. Äralõigatud kohustuslike tundide asemele pakub uus seadus kuut emakeele valikkursust, püüdes tekitada illusiooni, justkui tundide arv ei vähenekski, vaid võib valikute kaudu isegi suureneda.

Ent see idee ei arvesta tegelikkust. Valikaine tähendab õpilase vaba valikut valida endale paarikümne kursuse seast meelepärane aine. Kui nende hulka ei kuulu mõni emakeele valikkursus, siis jääb gümnaasiumiõpilase eesti keele ja kirjanduse mahuks ikka üheksa kohustuslikku kursust ehk siis 315 tundi.

Valikkursust ei ava koolid enamasti ka siis, kui soovijaid on alla 12 õpilase. Nii jäävad just sel põhjusel paljud valikained koolides õpetamata. See ei ole üksnes väikeste gümnaasiumide probleem nagu püütakse väita, vaid ka kolme paralleelklassiga keskkoolide mure. Kauneid kunste, mille hulka kuulub loomulikult ka kirjandus, ei õpita kunagi massiliselt, see jääb ikka pigem väheste õpilaste erahuviks.

Odavam on kallist keelest loobuda

Emakeele tundide osakaalu suur vähenemine saab veelgi ilmsemaks, kui me räägime selgelt ikkagi kahest erinevast ainest: eesti keelest ja kirjandusest. Uue seaduseelnõu järgi oleks gümnaasiumis 140 tundi eesti keelt ja 175 tundi kirjandust (hõlmab nii maailma- kui ka eesti kirjanduse antiigist kaasaajani). Paradoks on selles, et tundide vähenedes eeldatakse tänaselt emakeeleõpetajalt üha enam õpilastele uute pädevuste õpetamist.

Lisaks keeleõppele ja kirjandusteoste analüüsile tegeleb emakeeleõpetaja õpilaste suulise ja kirjaliku eneseväljenduse arendamisega, tarbetekstide õpetamise, väitluse, omaloominguga jne, jne. Loomulikult õpetatakse kirjanduse kaudu lastele inimeseks olemist, vahendatakse eetilisi ja moraalseid väärtusi. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, religioon, kogu kultuur.

Kõige selle taustal on kurb kuulda meedias mõnikord emakeeleõpetajat alavääristavat suhtumist, koolikaugeid hinnanguid inimestelt, kes pole ise vist kunagi koolis tunde andnud. Emakeeleõpetaja ei õpeta juba ammu üksnes talupojakirjandust, „Kalevipoega“ ja Koidula värsse, vaid väga oluline osa on kaasaegsel maailma ja eesti kirjandusel, tekstidel, mis kõnetavad ning puudutavad lähedalt tänapäeva õpilase maailma.

Ja ei maksa mõnel edukalt elus läbi löönud mehel väga uhkust tunda, et koolis sai oldud emakeeles kolmemees. Mida aeg edasi, seda enam näeb ajalehtede toimetajatevägi igapäevast ränka vaeva muuta seesuguste arvamusgeeniuste kirjatükid lugejate tarvis vähegi loetavaks.

Loe veel

Kunagi ennustasin, et eesti filoloogi amet läheb mõne aja pärast veel vägagi hinda, sest massilise emakeelse kirjaoskamatuse tingimustes on vaja ametiasutustesse ja firmadesse inimesi, kes oskaksid eesti keelt vigadeta kirjutada ja toimetada tekste. Kardan, et see ennustus ei lähe kunagi täide, sest kui mingil tulevikuhetkel ületab emakeele oskamatus kriitilise piiri, võib tunduda hoopis odavam ja pragmaatilisem sellest kallist keelest üldse loobuda.

Kahju, et sellise terava teema peab tõstatama ajal, kui riigil tuleb majandussurutises kokku hoida, kus muresid on kõigil inimestel niigi palju ja tarvis oleks tõesti üksmeelt. Aga oht ongi just selles, et nende igapäevaste murede varjus võivad Eesti riigi tuleviku suhtes kahjulikud otsused märkamatult läbi lipsata ja muutudagi seaduseks.