Jaanus Rooba: Kommunismi hingus
Kuid mida aeg edasi, seda enam on loomeinimesed poliitikast taandunud ja tasapisi on vaibunud ka idealism. Muidugi on mõningad loomeinimesed aktiivsesse poliitikasse jäänud, kuid domineerivaks on arusaadavatel ühiskonnaarengulistel põhjustel saanud nn reaalpoliitika, milles tehakse kiireid ja konkreetseid pragmaatilisi otsuseid. Milline on Eesti reaalpoliitiline pragmatism, mis väljendus näiteks ka õiguskantsleri valimiste esimeses voorus?
Enne kui president Allar Jõksi õiguskantsleri ametikohale esitas, olid kahe suurema partei juhtivpoliitikud oma nõukogudes otsuse juba langetanud. Riigikogulased võisid küll ajakirjanduse vahendusel märgata, et valdav enamik rahvast ei ole selle otsusega päri, kuid kuna otsus oli tehtud, ei saanud nad enam tugineda südametunnistusele, vaid pidid parteisõduritena lähtuma parteisisesest distsipliinist. Parteisõdur ei saa kord tehtud otsusest taganeda, isegi kui otsus valeks osutub.
Siin näeme sisuliselt samasugust meelelaadi, mis oli valdav Nõukogude Liidu Kommunistlikus Parteis. Ülemuste otsus oli alati õige, seda ei vaidlustatud. Kord tehtud otsusest taganemine näidanuks juhtimise nõrkust — seda ei tohtinud üks tõeline parteilane endale aga lubada. Demokraatlikus riigis peaks asi aga vastupidi olema.
Näiteks kui tuli ilmsiks, et üks president Toomas Hendrik Ilvese esitatud aumärgikandidaat osutus nõukogudeaegsetes represseerimistes osalenuks, siis mõistis president oma otsuse ekslikkust ja jättis talle aumärgi jätta. Ilmselgelt tuli see tema autoriteedile kasuks. Muidugi, juhtidel ja nende alluvatel on mugavam kord tehtud otsustest mitte taganeda, aga samas langeb selle tulemusel nende usaldusväärsus valijate silmis, mis omakorda tähendab kaugenemist demokraatiast.
Viimase presidendivalimiskampaania ajal teatas tollane Rahvaliidu juht Villu Reiljan, et kultuuriinimesed jäägu ikka oma liistude juurde, kui poliitikud otsuseid langetavad. Selline avaldus tegi karuteene nii talle endale kui ka ta parteile, sest nii väljendas ta demokraatiavaenulikku hoiakut, justkui teaksid poliitikud paremini, mida rahval vaja. Loomulikult olid parteilased nõukaajal privilegeeritud inimklass, kes otsustasis teiste eest, aga nii ei peaks see praegu olema. Psühholoogiliselt tähendab selline hoiak parteilase üleolekut kõigi teiste suhtes. Kodanike võrdsusest kui demokraatia alusprintsiibist sellisel juhul rääkida ei saa.
Nõukogude ühiskonnas olid parteilased võrdsematest võrdsemad, nad hoidsid omavahel kokku, mis väljendus pealtnäha üllas, aga sisult õelas loosungis: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Proletaarlastest parteilased kui enda meelest teistest paremad võtsid oma üllaks kohuseks ühineda ühtseks jõuks, jäädes truuks partei üritusele.
Sellise püüdluse loomuses ei ole sisulise arutelu eeldusi, sest ühtse parteiürituse tegelik sisu kõlab nii: kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Ühtse partei ühtne juhtkond otsustab, kuidas asjad olema peavad, ja reaparteilased saavad tuimalt hääletada — ainult juhtkonna otsuste poolt. Psühholoogiliselt on arusaadav, et seetõttu ei taha keegi reaparteilastest juhtkonna hukkamõistu osaliseks saada. Niisiis ei jäägi muud üle kui lõuad pidada ja edasi teenida. Sellisel moel muutubki valdavaks tundeks hirm ja inimestevahelistes suhetes hakkab domineerima usaldamatus. Suhted muutuvad paratamatult ebainimlikuks, võltsiks.
Sisuline arutelu võimatuse tulemusel saavad parteijuhtide otsused ilmeksimatuse paiste. Alamatele jääb ainukeseks võimaluseks ülemuste otsuseid vaid kiita ja lõpuks ülistada. Sellest tuleneb omakorda veel üks paratamatus: kui kedagi ülistatakse, tuleb tasakaalustuseks kedagi ka alandada. Reaalses elus eksivad alati ka juhid, aga kuivõrd seda avalikult ei tunnistata siis tuleb leida keegi, kes on ühise ürituse ebaõnnestumises süüdi.
Siis tehakse teisitimõtlejatest patuoinad, kes on süüdi selles, et asjad plaanipäraselt ei kulge. Juhi jüngrid määrivad mõnele väljavalitule juhi eksimused pähe. Kuna tegelikus elus ei leidu ühtki täiuslikku inimest, siis võib patuoinaks teha igaühe — selleks on vaja vaid välja lülitada südametunnistus ja väljendada vendluse asemel õelust. Sellega oleme jõudnud suletud ühiskonna psühholoogilise kirjelduseni.
Argumendid, millega kaks suurparteid enne jõulupühi Allar Jõksi tümitasid, ei olnud veenvad. Parteid vältisid sisulist arutelu ja tegid kiire otsuse ilma avalikult selgitamata, miks siis ikkagi oli Allar Jõksi kandidatuur vastuvõetamatu. Kui ta tõesti ei sobinud, tulnuks seda pikemalt ja argumenteeritumalt selgitada. Rahva vastasseisu silmas pidades tulnuks lasta tekkida laiemal avalikul diskussioonil, ja alles siis otsustada.
Legendaarne Heinz Valk iseloomustas praeguse riigikogu ja valitsuse tegevust kui poliitilisse stagnatsiooni tagasijõudmist, milles parteipoliitika end rahvast üleolevalt eraldab. Soovin küll südamest, et Valgul ei oleks õigus. Paraku on siin vähe lootust, kui poliitikutel ei peaks ka edaspidi jätkuma mehisust tunnistama oma vigu ehk siis lihtsalt olla inimlik — et teha paremaid otsuseid. Ning seda mitte elukaugest parteipoliitikast lähtudes, vaid likka oma südametunnistusele tuginedes. Alles siis saame me rääkida sisulisest demokraatiast kui avatud heaoluühiskonna eeldusest.
