Kuigi need kolm sündmust pole otseselt omavahel seotud, räägivad need palju Kremli juhtide mõttemaailmast. Esimene aksioom on, et Venemaa on totaalselt vaenlastest ümberpiiratud. Teine aksioom on, et igale Venemaa huvile või uhkusele vastukäivale sündmusele tuleb maksimaalselt järsult ja julmalt reageerida, et kõik näeksid ja saaksid aru - „meiega ei maksa jamada".

Iroonia on selles, et kui Kreml peab suhtumise alla „meiega ei maksa jamada" silmas seda, et teised riigid austaks Venemaad igas mõttes, kui temaga tegemist teevad, siis needsamad teised riigid võtavad sõnumit „meiega ei maksa jamada" sõna otseses mõttes. Nad mõtlevad, et tõepoolest, milleks Venemaaga jamada, parem tast hoida nii kaugele kui võimalik ja teha temaga tegemist vaid niipalju kui hädapärast vajalik.

Enamus juhtudel, kui Venemaa on ähvardanud mõnda oma naaberriiki (enamasti siis mõnda endist NSV Liidu vabariik) majandusboikoti või „tõsiste poliitiliste tagajärgedega", on see santažeeritud riik otsinud oma kaupadele uued turud, mis kokkuvõttes on kasvatanud vaid nende kaupade konkurentsivõimet, või siis otsinud endale uued poliitilised partnerid ning eemaldunud veelgi Venemaa pigistavast embusest.

Suurepärane näide on praegused Venemaa ähvardused Ukraina aadressil. Kreml tahtis saavutada, et Ukraina hoiaks eemale Euroopa Liidust, aga saavutas täpselt vastupidise!

Tulemus on täna see, et Ukraina poliitilises eliidis - nii koalitsioonis kui opositsioonis, nii Lvivis kui Harkovis - on lõpuks ometi, peale pikki aastaid arutamist üksmeel selles, et Venemaa mõjusfäärist tuleb võimalikult tugevalt välja rabeleda ning liikuda ikkagi Euroopa suunas. (Kas see on õige või vale otsus, see on iseküsimus.)

Nagu üks Moskva politoloog sel nädalal tabavalt märkis, peaksid ukrainlased rajama monumendi Putinile ja tema majandusnõunikule Sergei Gljazevile sellest eest, et nad aitasid Ukraina eliidil üle saada kahtlustest riigi tuleviku arengusuunas.

Leedu on veel jaburam näide sellest, kuidas karistatakse väikest naaberriiki selle eest, et ta viib ellu kogu Euroopa Liidu tahet. See oli kahtlemata parim viis Euroopale teada anda, mida Kreml neist tegelikult arvab. Tulemusena on näha, et Euroopa Liidus on täna väga raske leida riiki või üldse poliitikut, kes kutsuks üles „konstruktiivsele dialoogile" Moskvaga.

Leedu juhtum on hea hoiatus ka Eestile, et sa võid ise ajada sada korda „ratsionaalset poliitikat" Venemaaga, aga sul ei saa kunagi olema täielikku kindlust, mida Kreml järgmisena teeb.

Kujutame ette, et kui Eesti oleks praegu Leedu asemel Euroopa Liidu eesistuja ja valmistaks ette idapartnerluse lepinguid Ukraina, Gruusia ja Moldavaga ning Venemaa keelustaks selle protsessi mõjutamiseks kogu Eesti toiduainetööstuse impordi või mingite Eestile oluliste kaupade transiidi. Mis oleks sel puhul Ansipi või Paeti süü? Mida räägiks Tiit Vähi? Kas ikka seda, et Eesti poliitikud ei oska Kremliga asju ajada ning rikuvad ainult suhteid?

Kui Leedu asemel oleks eesisujaks Soome või Itaalia või Saksamaa? Kas siis oleks Vene tarbijakaitse ka leidnud, et Itaalia kingad ja Soome või Saksa elektroonika on tervist kahjustavad?

Venemaa reageerib juba pikemat aega asjadele silmnähtavalt „üle võlli".

Eriti on seda näha muidugi Greenpeace´i 30 aktivisti juhtumis. Nendest meestest ja naistest saavad nüüd teadmata ajaks Lääne pantvangid Moskva käes. Näis, mida Moskva tahab vastutasuks saada nende vabastamise eest. Kauplema hakkavad nad nende saatusega igal juhul. Kui nii teeks mõni Aafrika riik, siis nimetataks seda riiklikuks terrorismiks.

Võib olla on Kremlile pähe löönud edu Süürias? Põhimõttel, et Lääneriikide sõjast päästjale antakse „pisiasjad" andeks?

Asja teine pool on veel see, et Kreml teeb selliseid asju suures osas sisepoliitilistel eesmärkidel. Asjad hakkavad majanduses hapuks minema, aga rahvast ei tohi ometi lasta sellele mõelda ning sellisel juhul tuleb alati appi võtta sadu kordi järele proovitud võte ja hakata võitlema välisvaenlastega. Ukrainlastega selle eest, et nad reedavad püha slaavi rahvaste liitu.

Leedukatega selle eest, et nad sellele kaasa aitavad. Keskkonnaaktivistidega selle eest, et nad julgesid tungida nii nahaalselt Venemaa piiridesse nagu kollektiivne Mattias Rust. See on ka omamoodi vana aksioom, et Venemaa välispoliitilised avaldused on eelkõige mõeldud Venemaa enda auditooriumile, oma inimestele.

Kahju on ainult selles, et need Venemaa jätkuvad „üle võlli panemised" võivad põhjalikult rikkuda Sotši olümpiamängude meeleolu. Võib olla mitte Venemaa enda jaoks, aga väga paljude seal osalevate riikide avalikkuse jaoks.

Olümpia ei ole mingi Putini ega Venemaa erapidu nagu kohati hakkab juba tunduma. Tõelist olümpiatunnet on väga raske saavutada riigis, mis on suure osa olümpial osaleva (taliolümpia on õnneks või paraku suures osas arenenud maailma omavaheline asi) maailmaga tülis. Tõelist olümpiatunnet on väga raske saavutada, kui kõiki väliskülalisi võetakse vastu totaalse umbusuga ning põhimõtteliselt kuulatakse igaüht pealt.

Palju pole enam vaja, et Sotši olümpia kukuks läbi juba enne, kui mängud algavad. Näiteks: täiendavad karmid süüdistused Greenpeace´i inimeste vastu, Venemaa käitumine peale idapartnerluse lepingute sõlmimist või Aleksei Navalnõi reaalselt vangi panek.

Liitu