Kõik osapooled olid muidugi õiglaselt nördinud sellisest jultumusest. FSB otsib tänaseni isikuid, kes suutsid nii täpselt jätta mulje valitsuse korraldusest, et peale ajakirjanike jäid seda vähemalt pooleks tunniks uskuma ka isegi paljud kõrged ametnikud, teiste seas Venemaa Raudteede asepresident. Vaevalt, et FSB tegelikke süüdlasi leiab, sest kõigiti paistab, et tegemist oli Jakuninile nö tervitusega Kremlist. Uudist jäädi ju uskumagi põhjusel, et see kõlas nii tõenäoliselt.

Asja laiem taust paistab aga olevat Venemaa peakohtuniku Vladimir Putini soov vahetada välja mitme väga olulise ja suure riigifirma juhtkond. Tulekul on väikest viisi peredel Vene riigioligarhide seas, mis arvestades võimu ja äri ühtepõimumist Venemaal tähendab olulist tähist Kremli klannide omavahelises võimuvõitluses.

Selle võitluse tulemus suurte riigifirmade uute juhtide ning sealsete meeletute rahavoogude kontrollimise näol annab välisele maailmale kaugelt paremini kui Putini ametlikud esinemised pildi sellest, milline mõjugrupp omab parajasti Kremlis suurimat autoriteeti ning millises suunas liiguvad Kremli tegelikud mõtted ja eesmärgid.

Peale Jakunini lahkumise liiguvad juba kuid samasugused visad jutud ka Venemaa gaasihiiu Gazpromi juhi Aleksei Milleri ning Venemaa suuruselt teise panga (millest riigile kuulub 61 protsenti) VTB presidendi Andrei Kostini kohta.

Kuigi VTB (endine Vneštorgbank ehk välismajanduspank Nõukogude Liidu ajal) ütleb ilmselt Eesti lugejatele vähem Gazprom või Venemaa Raudteed, on kõik kolm Vene riigi jaoks üliolulised ettevõtted, mille ümber keerlevad hoomamatult suured rahavood ning kõik kolm juhti on olnud tingimusteta Putini mehed juba julgelt aastakümme.

Negatiivne infofoon

Miller on maailma suurimat gaasitootjat Gazprom juhtinud 2001. aastast, Kostin on Vene valitsuse peamist operatsioonipanka VTB-d juhtinud 2002. aastat ning Jakunin Venemaa majanduse veresoont raudteed (raudteed pidi veetakse Venemaal 80 protsenti kaupadest ja reisijatest) juhtinud 2005. aastast (enne seda 2003. aastast seal asepresident).

Pealtnäha paistab kõige selgem seis Jakuniniga. Esiteks lõppeb tal järgmise aasta suvel tööleping, teiseks usuvad vähesed, et libauudis tema tagandamisest oli juhus ning kolmandaks käib tema ümber juba kuid aktiivne negatiivse infofooni loomine.

Venemaa Raudteede puhul käib võitlus selle üle, kes hakkab kontrollima kümnete miljardite eurode väärtuses investeeringuid. Raha läheb lähiaastatel eelkõige uute kiirraudteeliinide ehitamiseks seoses jalgpalli MMiga 2018. aastal, aga ka BAMi ja Transsib-i trasside moderniseerimiseks.

Venemaa Raudteede rahavajadus on tegelikult meeletu. Eelmisel aastal väitsid eksperdid iga-aastasel Sotši-raudteefoorumil (sealsamas, kus tänavu juuni algul andis Jakunin oma kuulsa, Eesti poliitikuid halvustava intervjuu Delfile), et NSV Liidu aegne ressurss raudteel on sisuliselt läbi. Kui tänase seisuga on Venemaal „punases“ umbes 6000 km raudteid, siis 2020. aastaks juba 19 000 km raudteid. Investeeringute vajadus raudteede taastamiseks olevat lausa neli triljonit rubla ehk ümmarguselt 100 miljardit eurot.

Aleksei Milleri tagandamise üle Gazpromi juhi kohalt on samuti spekuleeritud juba kuid ning seda teevad isegi Kremli-sõbralike väljaannete kommentaatorid. Peamine etteheide on olnud, et Milleri Gazprom on aastaid ignoreerinud kildgaasi kaevandamise mõju gaasihindadele maailmas.

Negatiivset infofooni Milleri ümber pole ehk punutud nii jõuliselt kui Jakunini ümber, kuid seda tähenduslikumad on olnud Gazpromi puudutavad Venemaa-sisesed uudised. Oma põhiturul Euroopas läheb Gazpromil nagunii juba aastaid mõõdukalt halvasti.

Võimueliit ja sümbolid

Kodumaal on aga Gazpromi tabanud üks halb uudis teise järel. Näiteks kirjutas just see nädal Vedomosti, et Venemaa valitsus kaldub selle poole, et mitte lubada Gazpromil ühtlustada Venemaa-siseseid hindu ekspordihindadega.

Väidetavalt läheks selline otsus Gazpromile alates 2014. aastast maksma 60 miljardit eurot, millega nad olid juba arvestanud oma investeerimisplaanides. Võrdluseks, et isegi ülikalliks peetav South Streami gaasitoru läheb maksma vähem. Lisaks tahab valitsus avada konkurentsiks gaasiekspordi, mille monopol on seni kindlalt olnud Gazpromi käes.

Gazpromi ebaõnnestumiste loetelu võib veel täiendada sunnitud loobumisega rikka Štokmani gaasimaardla arendamisest Barentsi meres, üha kasvava konkurentsiga siseturul ning ka kasvõi Venemaa Kontrollikoja suurejoonelise auditi ootamatu saabumisega maikuus.

Venemaa võimueliit armastab sümboleid. Selles mõttes tasub jälgida 1. juulil Moskva hipodroomil toimuvat traavivõistlust Venemaa presidendi auhindadele. Sellel osaleb ka Millerile kuuluv täkk Fragrant. Kui ta ikka viimaste hulka jääb, siis ei ole see paljude meelest hea enne…

VTB-pank on Venemaa suurte investeerimisprojektide puhul peamine laenutagaja. Võib öelda küll, et ilma nende toetuseta ei sünni Venemaal ükski suurem riiklik ehitus. VTB toetusel ehitavad Sotši olümpiaobjekte ka paljud erainvestorid (mis tähendab, et sisuliselt on neil investeerimiseks riigi tagatis). Selge, et sellise ressursi eest käib Venemaal pidev võitlus.
Kostini väljavahetamisest on sellest mõjukate riigioligarhide kolmikust küll kõige vähem avalikult juttu olnud, aga see ei tähenda midagi.

Ebasoosingusse sattus Kostin möödunud suvel, kui ta intervjuus BBC-le ütles, et tema meelest võiks Putin Mihhail Hodorkovski vabastada, sest ta on juba piisavalt kaua vangis istunud. Arvestades, et sel suvel on tugevnenud jutud Hodorkovski vastu juba kolmanda kohtuprotsessi algatamisest, et tal poleks võimalik järgmise aasta oktoobris vangist vabaneda, ning üha jõulisemalt satuvad uurijate huviorbiiti kõik, kes Hodorkovski heaks arvamust on avaldanud, siis Kostinile see plusspunkte ei lisa.

Loomulikult on riigioligarhide väljavahetamise teema Kremlis väga inside-teema. Otsus sõltub vaid ühe mehe tahtest ja seda tahet ei tea keegi ette. Samahästi võib Putin välja vahetada kellegi neljanda-viienda suure riigifirma juhi, kelle saatust Vene avalikkus üldse ei aruta. Ütleme nii, et ülalmainitud kolmikust kellegi ametist vabastamine poleks sel juhul enam üllatus.