Seitsme alamkoja saadiku ning kolme ülemkoja senaatori lahkumine pole just palju, arvestades et parlamendi kahes kojas on üle 600 koha. Tähtis on aga see, et kõik need lahkumised olid otseselt või kaudselt seotud korruptiivse käitumisega (peamiselt deklareerimata kinnisvara välismaal või deklareerimata ärihuvid).

Putini-Venemaal pole kunagi varem keegi „selliste pisiasjade“ pärast pidanud saadikuametist lahkuma, nüüd aga on sellest saanud trend, mis paistab jätkuvat. Muide, milline komisjon on paaril viimasel kuul muutunud duumas kõige mõjukamaks? Eetikakomisjon, mis kontrollib saadikute majanduslikke deklaratsioone! Tänapäeva Venemaal pole vist kunagi eetika nii kõrges hinnas olnud.

Kremli uued mängureeglid, mille parlament ilmselt juba kevadel seaduseks vormistab, keelavad riigiametnikel ning valitavatel ametikohtadel töötavatel inimestel ja nende lähisugulastel omada pangaarveid välismaal ning välismaa firmade aktsiaid. Kinnisvara tohib esialgu omada, aga see tuleb deklareerida ning ära näidata, kuidas oli teenitud raha selle ostmiseks.

Lisaks on Kreml välja näidanud, et riigivargustele ei vaadata enam täielikult läbi sõrmede ning et ametnike elustiil peaks olema tagasihoidlikum. Võimuga häid suhteid soovivatel ärimeestel soovitab Kreml tungivalt tuua tagasi koju maksuvabadesse piirkondadesse peidetud aktsiaid ning muu vara (see annaks võimule võimaluse neid paremini kontrollida).

Juba on kuulda ka ideedest, et riik võib hakata kontrollima riigiametnike sõite välismaale ka nende vabal ajal. Seda saab teha väga lihtsalt: ametnikelt korjatakse välispassid ära seifi ja neid antakse välja ainult ülemuse loal. Selline süsteem juba kuuldavasti toimib nii mitmeski Venemaa riigiettevõttes, FSBst ja muudest taolistest asutustest rääkimata.

Eliidi ohjamise kampaania eesmärke on laias laastus kaks: välistada välisriikide valitsustel/eriteenistustel võimalus mõjutada Venemaa eliiti nende vara kaudu ning piirata „ülekäte läinud“ eliidi iseseisvust ja neid ka veidi hirmutada (keeldude rikkujad võivad saada kaela väga suure rahatrahvi või isegi kriminaalasja!). Vene kommentaatorid on selle kohta isegi juba termini välja mõelnud: eliidi natsionaliseerimine. Sisuliselt tõmmatakse nende sammudega Venemaa ametnike eliidile ette juriidiline raudne eesriie.

Sellenädalane Moskva poliitikaajakiri Vlast kirjutas huvitava detailina, et Kremli pani väga mõtlema, kui möödunud aastal ühel Lääne ja Vene ekspertide kinnisel kohtumisel nõudis USA mõjukas välispoliitikaspets Zbigniew Brzezinski, et Venemaa lõpetaks oma mõttetud ähvardused sihtida Euroopa suunas oma Iskander-raketid vastuseks USA raketitõrjekavale. „Kas te tõesti tõsiselt väidate, et hakkate ründama linnu, kus te hoiate oma raha ja kus õpivad teie lapsed? Me teame teie kohta kõike!“ olevat Brzezinski öelnud venelastele.

Tõsised piirangud välismaal vara omamisele on ränk löök Venemaa ametnikkonna eliidile. Osa ametnikke ja saadikuid on juba asunud väidetavalt kiiremas korras vormistama lahutusi oma abikaasadest (Nezavissimaja Gazeta poliitikatoimetuse andmetel), et pääseda niimoodi välismaise vara omamise keelust. Lahutatud naisel ei keela ju esialgu, jumal tänatud, keegi omada tont teab, mis raha eest ostetud maja Prantsusmaal!

Küsimus on, kui kaua need näidishukkamised (saadikute minemaajamised duumast, endiste ministrite Serdjukovi ja Skrõnniku korruptsiooniuurimised) jätkuvad? Rahvale korruptsioonivastase võitluse sildi all selliste piirangute seadmine ametnikele ja saadikutele kindlasti väga meeldib, sest Venemaal ei armasta neid naljalt keegi.

Hoolimata kõigest ei saa Putin siiski „teha Stalinit“ ja hakata oma poliitilist eliiti massiliselt represseerima, sest see ohustaks liiga palju tema enda võimu ja võimuvertikaali stabiilsust. Seda tuleb aga Putinil juba enda huvides maksku, mis maksab säilitada, nagu ka erinevate klannide tasakaalu enda ümber.

Eliidi puhastamine on Putinile peen mäng. Ühest küljest tuleb ühiskonnale saata selge signaal, et asjad hakkavad teistmoodi käima, samas ei tohi sellega üle piiri minna, sest muidu läheb kogu võimupüramiidi tasakaal paigast ära. Korruptsioonil on tänapäeva Venemaa eliidi igapäevaelus niivõrd oluline osa, et seda ravida ilma kogu organismi kahjustamata pole lihtsalt võimalik. Või nagu ütles ühes intervjuus Moskva tuntud poliittehnoloog Stanislav Belkovski: riigi tagant varastatakse juba puhtalt instinktiivselt.

Võimuvertikaali tipu korruptsiooni paljastamisega ei saa Putin väga kaugele minna ka teisel väga lihtsal põhjusel. Nimelt võtaks osa eliiti, eriti Putini põhiline tugi ehk „silovikkide“ ringkond, seda kui karistust senise lojaalsuse eest. Lojaalsus võimule on aga nende meeste maailmapildis A ja O. Juba ekskaitseministri Serdjukovi tõenäoline kohtu alla andmine on selles mõttes noateral kõndimine, aga selle loo taga paistab olevat rohkem Kremli klannide vaheline võitlus, kui teadlik korruptsioonivastane võitlus.

Kremli silmis on seega ideaalne kõrgema sordi ametnik selline, kes ei oma erilist varandust (sest välismaale tahavad vara üle viia eelkõige need, kellel seda on, aga peale karmide seaduste vastuvõtmist sellised inimesed pigem ilmselt lahkuvad riigi palgalt) ega ärihuvisid (väiksem korruptsioonirisk) ning oleks laitmatute kommetega, vähemalt väliselt.

Muide, selline ametniku ideaalkuju istub Kremlis Putini paremal käel – tema administratsiooni juht, FSB erukindral Sergei Ivanov. „Tal ei ole isegi isiklikku autot, ta ei kanna kalleid riideid, kingi ega kellasid. Meie peres pole isiklikku kokka. Meie perel pole osalusi firmades, välismaiseid pangaarveid ega kinnisvara välismaal,“ rääkis hiljutises intervjuus Vene ärilehele Vedomosti Sergei Ivanovi poeg Sergei (Venemaa suuruselt teise kindlustusfirma Sogaz juhatuse esimees).

Kremli uued reeglid ametnikele on justkui Sergei Ivanovi näite pealt maha kirjutatud. Ivanovi vahepeal kustuma hakanud täht on igal juhul Moskva poliitikaekspertide kinnitusel taas eredamalt särama löönud ning Putin usaldab teda jätkuvalt väga. Järgmistest presidendivalimistest on siiski veel vara rääkida.