Jaanus Piirsalu: Patriarh Kirilluse ootamatu probleem: kriitilised õigeusklikud

 (80)
Jaanus Piirsalu
Jaanus PiirsaluFoto: Meisi Volt

Vene õigeusu kiriku pea, patriarh Kirillus külastab alates tänasest oma lapsepõlvekodu Eestimaad. Täpsemalt olid tema lapsepõlverajad Narva kandis, kus peaksid siiani elama tema lähedased sugulased. Patriarh on ise sündinud Peterburis (siis Leningradis), mistõttu polnud Narva pikk maa, seda enam, et Nõukogude ajal polnud ka piiri vahel.

Kirjutasin pikemalt Vene õigeusu kiriku (VÕK) praegusest positsioonist Vene ühiskonnas neljapäevases Eesti Päevalehes. Kuid minu arust üks oluline ja aktuaalne teema VÕKi jaoks jäi selles loos ruumipuudusel puudutamata. Kirjutasin loo varanduslikust lõhenemisest VÕKis, aga samamoodi toimub kirikus paljude meelest ka üsna terav vaimne lõhenemine.

Ma olen Venemaal päris palju kokku puutunud kirikuinimestega ja mul on tuttavaid ka Moskvas päris mitmes kloostris. Nende kokkupuudete põhjal on mul küll kindel veendumus, et üsna vaene reavaimulikkond ja üsna rikas VÕKi juhtkond, mis algab kuskil piiskoppide ja nende lähemate abiliste kandist, elavad üsna eraldi elu: praktiliselt nad oma tegemistes kokku ei puutu ning nad arvavad ka ühiskonna-asjadest üsna erinevalt.

Eriti nooremad õigeusu kiriku vaimulikud suhtuvad tõsiselt irooniliselt paljudesse Kirilluse ning ka VÕKi peamise kõneisiku Vsevolod Tšaplini avaldustesse ja õpetustesse, sest nad näevad, et tavalised inimesed elavad ja mõtlevad hoopis teistmoodi. Näiteks ärritas paljusid tavalisi usklikke jubedalt Tšaplini õpetus, mismoodi õigeusklikud peavad riides käima.

Seotud lood:

Paljusid noori vaimulikke ärritab ja hirmutab Kirilluse arvamus, et mungad ei tohiks kasutada internetti. Osades kloostrites oli see muide nagunii juba ammu mitteametlikult keelatud, aga paljud nooremad mungad omasid sülearvuteid ning salaja käisid nad ikkagi internetis kasvõi selleks, et lugeda seal õigeusklikku kirjandust õppimise eesmärgil.

Oluliselt mõjutas arusaamade lõhet Pussy Riot´i skandaal. Paljud tavalised õigeusu vaimulikud toetasid avalikult Kirillusest liberaalsemat suhtumist, et tüdrukute suhtes tulnuks halastust üles näidata ja paluda neid kui eksinuid mitte karistada. Paljude usklike meelest käitus Kirillus ja VÕKi juhtkond punkbändi suhtes ristiusu põhimõtete vastaselt ning pealegi aitas see kaasa Vene kodanikuühiskonna alandamisele.

Samas oli Pussy Riot´i skandaal VÕKi jaoks laiemalt võttes hoopis positiivne juhtum, sest väga paljud siiani passiivsed usklikud hakkasid Venemaal tundma huvi õigeusu sisu vastu. Avalikkuses tekkisid just Pussy-tüdrukute skandaali taustal üle aastate usu küsimustes diskussioonid. Õigeusust ei räägitud enam selles kontekstis, et see annab võtme Dostojevski mõistmiseks jne. Õigeusu kogudustesse (mida on üle Venemaa koguni ligi 30 000!) hakkasid babuškate asemel astuma noored ja intelligents. Iga kirik oleks sellest sillas olnud!

Muidugi, seda huvi kiriku vastu ei tõstnud vaid Pussy Riot´i skandaal, vaid ka noore vaimulikkonna tugev esiletõus ning järjest kasvanud kõikvõimalik kriitika VÕKi juhtkonna vastu. Üha suuremat osa avalikkusest hakkas pahandama VÕKi küünilisus ja kasuahnus.

Kirillusele tõi usuteemade kiire populaarsuse kasv kaasa ootamatu tagajärje: ühiskonnas tõusnud huvi õigeusu vastu tekitas diskusiooni kiriku juhtkonnaga ning kriitika tema vastu. Kui Läänes vaidlevad kirikuga peamiselt veendunult ilmaliku ilmavaatega inimesed, siis Venemaal tekkis selline diskussioon usklike ja usklike vahel. Nõukogude ajal ja 1990-ndatel oli VÕK harjunud nende kritiseerijaid sõimama jumalasalgajateks ja ateistideks, kes on nende vastu, aga nüüd ei saanud nad enam oma tavalist relvastust kasutada ning jäid lõpuks üsna vait. Nüüd kutsuvad usklikud ise VÕKi tagasi kristliku moraali juurde. Nö avalike ateistide kriitika on Venemaal väga marginaalne.

Seesama Pussy Riot´i juhtumgi oli VÕKi juhtkonna jaoks tegelikult ebamugav mitte sellepärast, mida tüdrukud korda saatsid, vaid seetõttu, et nad oma pöördumistes viitasid Uuele Testamendile, Kristusele ja meieisapalvele ehk nad olid õigeusuga üsna hästi kursis. Sellest on vähe kirjutatud, aga üks Pussy Rioti liikmetest, Marina Alehhina, kuulus õigeusklikku liikumisse nimega Daniilovtsõ.

Patriarh Kirillus deklareerib küll, et VÕK peab olema rohkem sotsiaalsem ja avatum, aga seejuures toimub kirikus võimu tugev tsentraliseerimine, mis on oma olemuselt täpselt vastupidine suund avatusele. Täpselt sama lugu nagu Kremliga ja Venemaa poliitilise tipuga.

Üks väga hea näide sellest, kuidas VÕKil ei õnnestu kuidagi olla sotsiaalsem ja avatum, on see, et sellisel tohutul kirikul (õigeusklikuks peavad ennast ligi sada miljonit Venemaa elanikku) praktiliselt pole ideelisi vabatahtlikke nagu näiteks katoliku kirikus.

15 miljoni elanikuga Moskvas osaleb VÕK vabatahtlikes liikumistes kõigest suurusjärgus 1000-1500 inimest. Pole just väga palju. Tõe huvides tuleb muidugi lisada, et varasematel aastatel polnud vabatahtlikke kirikul Moskvas praktiliselt üldsegi, nüüd on hakatud sellele vähemalt tähelepanu pöörama.

Või siis teine näide: VÕK otsustas hiljuti hakata tegelema narkomaanide rehabiliteerimisega ning hakkas selle jaoks keskuseid ehitama. Eelmisel aastal oli selliseid keskusi üle Venemaa VÕKil 30, nüüd väidetavalt juba 50. Taust on aga selles, et erinevatel protestantliku suunaga usuliikumistel on Venemaal suurusjärgus 500 narkomaanide rehabilitatsioonikeskust. Seegi näitab vabatahtlikkuse nõrkust VÕKis, sest reeglina töötatakse sellistes keskustes tasuta.

Oluline nüanss on veel see, et kuigi igasugu baptiste-adventiste-pjatidessatnik´uid on Venemaal vähe, siis nende read täienevad kiiresti. Ja see ongi ilmselt tegelik põhjus, miks VÕK narkomaanidega tegelema hakkas: mitte lasta Venemaal levida igasugu sektantidel (VÕKi seisukohast), isegi mitte narkomaanide seas. Ikkagi hingepüüdmise püha äri.

Kahtlemata on patriarh Kirillus poliitiliselt palju mõjukam kui oli eelmine patriarh, Eestis sündinud Aleksius II, sest tal on palju rohkem sidemeid poliitikute ja oligarhidega ning ta lükkab tagant paljusid seadusandlikke initsiatiive. Või nagu ütles üks mu VÕKi siseasjades hästi orienteeruv tuttav: „See kuidas Kirillus, Vsevolod Tšaplin (kiriku ametlik kõneisik) ja Ksenija Tšernega (Moskva patriarhaadi juriidilise osakonna juhataja, nunn) lükkavad võimustruktuurides oma seaduseelnõusid, seda võiksid kõik õppida!“

Sellise võimu varjukülg on aga selles, et eriti intelligents suhtub Kirillusse halvemini kui Aleksiusse - selline nagu Kirillus, ei pea üks patriarh mitte olema. Nende meelest oli Aleksius selline tore vanaisa, traditsioonide hoidja, kelle residentsi ümber jalutasid paabulinnud ning kes ei lubanud endale kunagi järske väljaütlemisi ning hoidis alati status quo´d. Kirillus teeb aga pidevalt avaldusi igasuguste eluvaldkondade kohta, näiteks aitab kirik majanduskriisist üle saada jne.

Kirillusest on varsti Venemaal saamas midagi sellist, nagu oli kuulus pastor Billy Graham USAs, kes tegi avaldusi absoluutselt kõige kohta: sõjast, pangaintressidest või majanduskriisist. Peale paljude usklikke hakkab see Venemaal ärritama ka liberaalsemat osa Venemaa võimueliidist, kelle meelest ei peaks kirikut ilmaliku elu asjad niivõrd puudutama. Kirilluse õnneks selliste liberaalide mõju Venemaa võimutipus sulab nagu kevadine lumi.