Jaanus Piirsalu: Parem elada Pariisis kui vanglas

 (34)
Jaanus Piirsalu
Jaanus PiirsaluFoto: Meisi Volt

„Parem Pariisis kui Krasnokamenskis!“ Sellest lausest kujuneb kindlasti Venemaal üks aasta tsitaate ning loosung inimestele, kes lahkuvad Venemaalt. Pariis on teadagi Pariis, aga Krasnokamensk on linnake teispool Baikalit Vene-Hiina piiri ääres. Kuulus linnake sellepoolest, et sealses vanglas istus aastaid endine Venemaa kõige rikkam mees ja suurima naftafirma Jukose omanik Mihhail Hodorkovski. Ehk siis tsitaadi mõte on: parem elada Pariisis kui vanglas.

Tsitaadi autoriks on aga tuntud Venemaa noorema põlvkonna majandusteadlane, 41-aastane Sergei Gurijev, kes nõnda põhjendas Venemaalt lahkumist oma Facebooki kontol. Hiljem Gurijev küll eemaldas oma kommentaari, kuid lause läks juba lendu.

Suhteliselt liberaalse majandusmehe Gurijevi lahkumine Venemaalt on minu jaoks üsna tähenduslik, sest Vene meedias seni avaldatud materjalide valguses paistab tema minek sunnituna. Kui pidada eelmist kevadet ja Vladimir Putini taasvalimist Venemaa presidendiks teatud veelahkmeks naaberriigi ühiskondlikus arengus, siis on Gurijev kahtlemata üks kõlavamaid nimesid, kes on jäänud väga järjekindla süsteemsusega töötavate Vene silovikkide (jõuametkondade) hammasrataste vahele. Kindlasti on ta kõige tuntum, kes on sunnitud Venemaalt lahkuma/põgenema.

Seotud lood:

Kui lühidalt kokku võtta, siis on Gurijevi lahkumise põhjus sellessamas Hodorkovskis. Vene meedia väitel Gurijev sisuliselt põgenes silovikkide kättemaksu eest. Enamlevinud versiooni järgi ei meeldinud pidevalt mõjuvõimu kasvatavale Vene uurimiskomiteele (mille juht on Putini ülikooliaegne kursusekaaslane) Gurijevi soovitus Kremli ametlikule komisjonile Hodorkovski vabastamiseks 2011. aastal, kui Venemaad levis kerge liberaliseerimistuhin.

Selle soovituse andnud viis eksperti kuuest on Vedomosti andmetel saanud pärast seda eri ettekäänetel kutseid ülekuulamistele ja nende kodudes on tehtud läbiotsimisi. Mõned neist lahkusid juba enne Gurijevit Venemaalt. Kuu aega tagasi kuulasid Vene uurimiskomitee uurijad Gurijevi põhjalikult üle ning Gurijevi tuttavate väitel sai ta aru, et teda võib oodata absurdne süüdistus seoses mõne Jukosega seotud episoodiga, mida on tõenäoliselt asutud uuesti uurima, alustamaks järgmisel aastal vabaneva Hodorkovski vastu kolmandat kohtuprotsessi, et viimast kauem vangis hoida.

Kuni selle nädalani juhtis Gurijev Moskvas asuvat Venemaa majanduskooli (Российская экономическая школа, РЭШ), mida loetakse endise NSV Liidu alal üheks tugevamaks ja mõnede meelest isegi kõige tugevamaks majanduskooliks. Nagu öeldud, oli ta noorematest majandusteadlastest Venemaal üks autoriteetsemaid, kelle käest küsis tihti nõu ka Kreml, kui presidendiks oli Dmitri Medvedev ning hiljem Venemaa valitsus, kui Medvedevist sai peaminister.

Viimastel aastatel osales Gurijev suurema osa Venemaa arengustrateegiate ettevalmistamisel. 2009. aastal valiti ta president Medvedevi kaadrireservi 100 parima kandidaati hulka. Ta pidi kohe-kohe valitama Venemaa suurima panga (ja riikliku!) Sberpanga järelevalve nõukogusse. Neljapäeval kirjutas Moskva nö eliidi portaal slon.ru, et Gurijevit ähvardanud kriminaalasja pärast käis Kremlis tema kasuks kostmas vaata, et pool Venemaa valitsusest.

Miks on Gurijevi juhtum oluline, kui ta tõesti sunniti Venemaalt lahkuma? Sellepärast, et sellega annavad Kremli karmima käe poliitika pooldajad selge märgi ühiskonnale, et nad loevad edaspidi oma vaenlasteks mitte ainult aktiivselt võitlevat opositsiooni, vaid kõiki, kes eksperdi või isegi avalike väljaütlemiste kaudu kritiseerivad võimude otsuseid ja tegevust. Arvamusvabadusele keerati praegu veel üks vint peale! Ma kahtlustan, et väga paljudele on Gurijevi lahkumine märguandeks, et nüüd ei ole enam mingit tagasivaatamist.

Silovikid ja nende toetajad on saanud Venemaal väga tähtsa võidu. Mulle tundub, et isegi ühe tuntuma opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi peatne süüdimõistmine üsna kahtlase sisuga kelmuses ei oma sellist mõju, sest erinevalt Navalnõist on Gurijev ikkagi üks arvamusliidreid Venemaa eliidi liberaalsemale osale. Pealegi pole Navalnõi teinud võimudega koostööd, aga Gurijev tegi – ning sai ikkagi karistada. Eelkõige eliidi jaoks on see väga oluline järeldus ja tõsine argument. Silovikkide sõnum on selge: meid ei huvita kellegi teise arvamus, sest need on a priori valed ning kui te hoolimata kõigest sellest aru ei saa, siis saadetakse teile kutse ülekuulamisele või tullakse teie korterit läbi otsima. Endine rahandusminister ja seejuures endiselt Putini heaks isiklikuks sõbraks peetav Aleksei Kudrin on viimasel ajal korduvalt intervjuudes öelnud, et silovikid on tugevalt võimu haaranud.

See kõik sobib hästi varasemate Kremli antud õppetundide ritta, mis olid mäletatavasti: ärge käige miitingutel ja ärge avaldage oma poliitilisi vaateid. Uus õppetund on, et ärge avaldage isegi oma ekspertarvamust, mis on vastuolus meie (ehk siis Kremli) soovide ja eesmärkidega.
Iseenesest väga lihtne õppetund: tuleb vaid üks tuntud inimene ära hirmutada ja kõik saavad aru.

Ma tunnen Gurijevit, olen temaga mitmeid kordi Moskvas kohtunud ja intervjueerinud. Viimati intervjueerisin teda kaks aastat tagasi, kui kõik mõistatasid, kas Putin naaseb Kremlisse või laseb ta Medvedevil jääda teiseks ametiajaks.

Seda intervjuud üle lugedes avastasin, et Gurijev rääkis mulle siis üsna prohvetlikku juttu: „Inimesed ei ole rahul kasvava korruptsiooniga ja tunnetavad seisakut: puuduvad muutused paremuse suunas ning saadakse aru, et võimu peamised pingutused on suunatud status quo säilitamiseks. Just sellepärast ei näe paljud keskklassi esindajad endal ja oma lastel Venemaal tulevikku – eriti, kui Putin naaseb presidendiks. Just sellepärast eelistavad paljud kindlustatud ja haritud venemaalased sõita Venemaalt ära. See tegelikult vastabki võimude huvile, sest mida rohkem haritud inimesi ära sõidab, seda lihtsam on võita „valimistel“.“

Hiljuti avaldas portaal slon.ru intervjuu Kremli ihupolitoloogiga 2000-ndatel - Gleb Pavlovskiga. Intervjuus oli kaks olulist mõtet. Esimene, et enam ei oska keegi väljapool Kremli siseringi kirjeldada toimuvat kasvõi enam-vähem loogiliselt. Ta lisas, et kätt südamele pannes ei saa ta enam isegi toimuvast aru. Teine Palvovski mõte oli, et Vene uurimiskomitee pole mitte juhuslikult muudetud poliitiliseks politseiks, vaid võim tahabki juhtida ühiskonda hirmu abil.